Armas idioot

20. Migreen ja väike hai

Ma ütlen ainult ühte - esmaspäevad võivad panni lakkuda.

Vähe sellest, et üritan iga paganama hinna eest ühte teatud kuldsete juustega noormeest vältida, on esmaspäev niisama ka sitt. Kuigi peab tunnistama, niipea, kui mu mõte taaskord Troy roosakatele ja pehmetel huultele triivib, juhtub minuga kaks asja.

Esiteks - kurat, see eilne suudlus meeldis mulle. Tean, et mu tegevus oli ilmselgelt kuti jaoks täiesti ootamatu. Mina, kes ma muudkui põiklen Troy läheduse eest, astusin ise vabatahtlikult sammu ja kinkisin noormehele oma suudluse. Muidugi ei arenenud sellest midagi välja. Kutt ei jõudnud isegi oma kohkumusest üle saada ega kuidagi reageerida, kui me juba lõpetama pidime. Või noh, me ei pidanud, aga eemalt metsarajalt läheneva rahva hõiked olid mu jaoks piisavaks põhjuseks, et megalt ehmuda, huuled Troy suult ära võtta ja kutt järvevette lükata.

Jah, ma lükkasin ta järve.

Ma tean, et pole kena inimest vette lükata, eriti veel, kui ta on hetk tagasi maininud, kuidas ta tagumik murul istumisest märg on. Nii et see oli minust väga alatu ta vette lükkamisega täiesti märjaks teha.

Muigan selle lause imeliku kahemõttelisuse peale.

Ja no siit tulebki nüüd see teine asi, mis mulle pähe tuleb, kui mõte sellele tobedale intsidendile triivib. MA OLEN NII TOBE. Mille paganama pärast mulle veel seda vaja oli? Suudelda Troyd - ma olen täiesti segi! Troy isegi ei suudelnud mind vastu, võib-olla oli ta tõesti nii kohkunud ega jõudnud veel reageerida, see seletaks ka seda, miks mul teda nii kerge vette oli tõugata. Aga võib-olla ta ei reageerinud mu selle ühe sekundilise musu peale, sest ta ei tahtnud. Ta ei tahtnud mind suudelda. Ja ta oli mulle ka äsja rääkinud, kuidas Regina temaga midagi eelmine õhtul üritas ja see Troyle kuidagi ei istunud.

Kas nüüd arvab Troy minu samamoodi nagu ta Reginast arvab? Lihtsalt järjekordne tüdruk, kes üritab Troy hea välimuse pärast kutile kätt püksi ajada?

Just siis, kui ma olen hakanud mingis mõttes väärtustama ja hindama seda sõprussuhet, mis mul selle poisiga tekkinud on, ma lihtsalt rikun selle ära!

Ja nüüd mõtlen ma end selle kõigega HULLUKS.

Ma pea lausa tuikab kõigi nende mõtete pärast. Ega see praegune füüsikagi, kus ma oma mõtetega triivima olen läinud, asja paremaks muuda. Tahvlile kirjutatud hiinakeelne tuumafüüsika ajab mu pea lausa tossama.

Oh, teate veel kõige ideaalsemat asja. MA SAIN KOTTIDEGA VASTU PÄID!

Ühega. See oli spordikott. Ent seal sees olid potased. Aga see lendas mulle pähe teiselt korruselt, jättes valuliku tunde lumelaviinina mu kuklasse kasvama. Need on need kasvatamatud jõmpsikad, kes oma spordikotte ja koolikotte pilluvad.

Nüüd, kombineerides selle valu käimasoleva koolitunniga ning Troy olukorrast ülemõtlemisega, olen saavutanud ühe oma suurima vaenlase.

Migreeni.

Mu peas puhutakse justkui õhupalli, mis end rõhuvalt mu otsaesise vastu surub, ähvardades iga hetk plahvatusega lõhkeda. Mu meelekohtades sorgitakse kruvikeerajatega ning kuklas istuvad ühed irvitavad ahvid, kes lõbusalt trumme taouvad. Mu süda on sellest kõigest paha ning silmad hõõguvad, klassiruumi ere valgus ei ole mu olukorrale sugugi abiks.

"Millie," togisin pinginaabrit tähelepanu saamiseks. "Ma lähen peale seda tundi koju, mu pea lõhub."

Mu sõber noogutas arusaadavalt. Olen ennegi koolist peavalude tõttu poole päeva pealt ära läinud, seega ei ole see ta jaoks midagi uut.

Tunni lõppedes jätsin tüdrukuga hüvasti ning liikusin koridoris hoopis teises suunas, mitte sinna, kuhu ülejäänud klassikaaslased ühise massina valgusid.