Ma valetaksin, kui ütleksin, et eilne mind häirima ei jäänud.
Seda kõike oli korraga liiga palju.
Kohtumine Joshiga, maja loopimine munadega, politseijaoskonda sattumine - liiga palju hullumeelsust ühte tavalisse laupäeva.
Ent see kõik siiski kahvatub selle kõrval, mida Troy kohta teada sain. Ma sain teada, milline ta enne minuga kohtumist olevat olnud. Kurb poiss ilma siira naeratuseta, ilma ühegi sõbrata peale Joshi.
Mis ometi pani mind mõtlema, et Troyl on kerge elu olnud?
Troy ema võttis endalt elu, sest oli sunnitud ilmale tooma lapse, keda ta tegelikult ei tahtnud. Ta pidi sünnitama oma vägistaja lapse.
Selleks lapseks osutus Troy.
Mu süda valutab Troy pärast. Ja ma kahetsen, et teda eile ei kallistatud, kui külmus tema üle võimust võttis. Ta üritas mulle nii väga näidata, kuidas tal sellest kõigest ükskõik on, ent ma ju tean, et see pole nii. Troy ei ole kalk inimene.
Ja veel üks asi, mille üle ma mõtlemist lõpetada ei suuda - ma tunnistasin endale eile, et Troy meeldib mulle.
Ta meeldib mulle rohkem, kui üks tavaline sõber meeldida saab. See on nii rumal. Ta tegi mulle päev pärast järve äärset peaagu suudlust selgeks, et tahab minuga sõbraks jääda. Miks peavad mu kuradima hormoonid nii taltsutamatud olema? Kui ma neid kontrolli alla ei saa, ma kaotan oma sõpruse Troyga.
Ja seda ma ei taha.
Viimane aeg end nüüd kokku võtta - olen taas Troy majani jõudnud. Kunsti töö ootab kokku monteerimist.
Võpatasin päris korralikult, kui maja ees lahtise kapotiga auto juurest vanem meesterahvas mulle tervitused hõikas. Olin oma mõtetega nii ametis, et oleksin tõepoolest poiste isast mööda kõndinud. Ent tervitasin teda rõõmsalt vastu, vahetades mehega veel paar viisakussõna. Eelmisel korral, kui mehega kohtusin, paistis ta väga karmi olekuga olevat, ent pärastlõunalise päikese käes autot remontides, tuleb temas esile mingi varem minu poolt märkamata jäänud sõbralikkus.
Ma ei tahtnud teda kauaks tülitama jääda, sest tal paistis auto putitamisega tegemist olevat. Pealegi ei tulnud ma Troy poole ta isaga juttu ajama. Ka mees mõistis seda peagi, ta andis mulle teada, et Troy peaks oma toas olema ja võin lihtsalt majja siseneda.
Kõndisin auto juurest edasi maja välisukseni, asetasin käe juba ukselingile, et seda avada, kuid korraga avanes uks ja leidsin enda eest Troy venna Franki.
Paistsime mõlemad teineteisega kohtumisest kohkunud olevat, ent lõpuks suutis mees vaikuse murda.
"Tere," sõnas ta kohmakalt. Ilmselgelt ei olnud ta oodanud, et ust avades minu vastu satub. Ilmselt kavatses noormees oma isale auto parandamise juurde appi minna, vähemalt arvan sedasi, nähes mehe määrdunud rõivaid. Nüüd peab ta aga vastu vaatama ühele kohkunud tüdrukule, kes tegelikult sisimas oli lootnud, et veel niipea Troy politseinikust vennaga silmitsi ei peaks sattuma.
"Tere," vastasin mõne aja pärast, kui mees pikemat aega vait oli. Ta oli uksele paigale jäänud, mistõttu ei saanud ma ka kiiruga majja minna, et Troy tuppa varju pugeda.
"Lizzy, ma tunnen, et me vahel on veidi pinget, okei? See on ilmselt selle eilse pärast. Anna andeks, et sind selle kõigega koormasin," alustas Frank järsult, ent kohmakalt rääkimist. Esimest korda märkan mehe maneerides sarnasusi Troyga.
"See ei ole koorem," vastasin vaikselt, teades, et valetan. See on omamoodi koorem. "Ma saan ju aru."
"No jah," mõmises meesterahvas, keeldudes mulle silma vaatamast. "See ei ole minu moodi teistele oma pere asju rääkida."
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
