Kaks elu: Suur sõda

1. Halb üllatus

Mõni päev pärast mu sünnipäeva, saatis issi mind ilma ette hoiatamata terveks kuuks Speera sõjalaagrisse treenima. Teda ei huvitanud, kas ma olin sellega nõus või mitte. Minu asjad pakiti minu eest, kuna ma polnud nõus lillegi liigutama millegi nimel, mida ma teha ei tahtnud. Mul oli väga palju põhjusi, miks ma sinna minemist vältisin, kuigi üldiselt polnud mul suvelaagrite vastu midagi:

1. Keegi ei hoiatanud mind ette, et ma sinna minema pean.

2. Ma ei tahtnud oma suve raisata treeningute, higistamise ja kohutava toidu peale.

3. Laagris ei pidanud olema ühtegi tüdrukut, peale minu, mis mõnes mõttes võis isegi hea olla.

4. Keegi ei tea seal laagris, mida lõbu tähendab.

5. Laager oli Speeral - planeedil, kuhu ma enam kunagi minna ei tahtnud.

6. Muidugi kõige suurem põhjus oli Andrus - Speera super kena, tark, hästi treenitud ja punastama panevalt heade kommetega prints, kes pidi samuti sinna tulema, kuna ta on seal iga suvi ja kes oli viimane isik terves universumis, keda ma näha tahtsin.

Kuid, mis mul üle jäi, kui mind lihtsalt koos kohvritega autosse lükati ja head aega sooviti. Maiko tuli samuti minuga kaasa, et veenduda minu kindlas laagrisse minekus ja peatada minu põgenemiskatsed. Ma olin tegelikult päris kindel, et kui ma ka oleksin põgenenud, poleks Maiko mind sugugi takistanud, sest ta tahtis sinna laagrisse minna täpselt sama palju kui mina.

Speerale jõudes leidsime jaamast terve hulga igas vanuses poisse, kes olid tulnud erinevatelt planeetidelt kokku, et minna samasse laagrisse, kuhu minagi. Seal oli neid, kes tundsid üksteist ning neid, kes hoidsid pigem omaette, samuti leidus neid, kes rääkisid teistele oma varasematest laagrikogemustest ning ka esimese korra omasid, kaasaarvatud mina. Kuigi ma võisin olla kõigist esmatulijatest veidi kogenenum ning teadsin umbes tunni jagu rohkem laagrist kui nemad.

Istusin üksi puidust pingi peal, kuni suur sõjaväebuss tuli ja meid kõiki peale korjas. Maiko oli küll kogu tee Speerale rääkinud, kui väga ta seda planeeti ja laagrit vihkab, aga peale seda, kui ta jaamas oma vanu sõpru kohtas, oli kogu vaen unustatud ja mina koos sellega.

Bussis oli piisavalt ruumi, et ma sain üksi istuda ning nähtamatu olla. Olin üsnagi kindel, et minust saaks ainult suur naeruobjekt, kui nad avastaksid, et ma seal olen. Sõit kestis päris tükk aega mööda tühja tühermaad (reaalselt Speeral pole ühtegi sõiduteed) ja ma veetsin selle aja kõrvaklappidega muusikat kuulates ning mõtteid mõlgutades, mida oli päris keeruline teha, arvestades kui kõvasti poisid võisid karjuda.

Kuna bussisõit oli väga lõbusalt möödunud, siis laagri väravast sisse jalutades olid kõik endiselt heas tujus. Väljusin bussist viimasena ning peitsin oma patsi nokamütsi alla. Teadsin, et sellest väga palju kasu polnud ja see tuleb lõpuks ikka välja, aga praeguseks mulle meeldis, et keegi ei teadnud, kes ma olin. Õnneks, isegi kui nad avastaksid, et ma olen tüdruk, ei tuleks nad selle pealegi, et olen printsess. Telekas ja ajalehtedes/ajakirjades oli mind piisavalt mukitud, et mul kulus endalgi aega, enne kui aru sain, et mina pildil olin ja keegi neist ei paistnud minuga samas koolis käivat, kuigi võis ka olla, et ma ise polnud neid kunagi lihtsalt koolis näinud.

Laagri väravast sisse jalutades käisid mul külmavärinad üle keha. Laagri nimi oli Surmalaager, mis ei tähendanud tegelikult, et sa surma saad, pigem seda, et sind õpetatakse, kuidas teisi ära tappa, aga see oli jube nimi sellegipoolest. Igaljuhul oli see parim treeninglaager terves päikesesüsteemis ja sealsed treenerid (neid kutsuti tegelikult meistriteks) olid omaala profide profid. Laager iseenesest oli selline, et kõik vihkasid seda, kuid tulid alati tagasi.