Kaks elu: Suur sõda

4. Tagasi koju

Olin hakanud Andrusega jälle normaalselt läbi saama. Ta isegi käis aeg-ajalt meiega koos kaarte mängimas. Kahju, et see nii hilja juhtus, sest laager hakkas läbi saama.

Viimaste päevade jooksul oli läbivaks teemaks minu ja Andrese duell.

„Isa läheb täiesti sassi, kui ta teada saab, et Andres sulle kaotas," hõiskas Andrus.

„Ja sa kavatsed seda talle ikkagi öelda?"

„Muidugi! Sa ei kujuta ette kui palju kordi ma olen jamasse sattunud sellepärast, mida Andres minust rääkinud on. Nüüd on kättemaksu aeg."

„Ma ei taha, et ta minu pärast jamasse satub."

„See ei olegi sinu pärast. See on nii ebaaus, et Andrese vastu oled sa tore ega vihka teda üldse ja minu vastu oled sa nii õel." Mul ei olnud tegelikult erilist põhjust, miks Andrest vihata, ta polnud otseselt midagi teinud, kuigi inimeste põletamises oli ta tegelikult sama palju süüdi.

„Ma ei ole enam õel. Lihtsalt ma ei tunnegi Andrest ja tema peale niisama vihane olla tundub ka nõme. Pealegi on ta minust vanem ja hirmutab mind." Hirmutab pigem oma hoiakuga kui välimusega, sest ta oli ikkagi megakena.

„Nii et sa vihkad mind, kuna sa tunned mind? See pole isegi loogiline! Ja ma ei saa aru, miks Andres sind hirmutab, ise ju veel võitsid teda duellis, kuhu sa ta veel ise kutsusid ja ta on sinust ainult kuus aastat vanem."

„Kuus aastat on päris palju ja duellile kutsudes tahtsin ma lihtsalt Maikole tõestada, et teda on võimalik võita. Ma ei mõelnud tegelikult sellele, kuidas ma teda võita kavatsen."

„Aga ikkagi, sa vihkad mind, sest sa tunned mind?"

„Ei, mitte sellepärast... See on keeruline."

„Meil aega on, nii et lase aega tulla." Me istusime kahekesi minu toas. Tema ühel voodil, mina teisel. Lõunasöök oli just läbi saanud ja meil oli nüüd kahetunnine paus.

„Kõik, kes midagi Speerast räägivad, ütlevad, et see on kohutav koht, sugugi mitte parem kui Demonika ja kui ma siia tulin, siis ma uskusin neid.... Aga siis sa näitasid mulle, et siin pole sugugi halb elada. Mul oli väga tore sinuga koos ja ma mõtlesin isegi issit veenda siia kauemaks jääma ja siis... ma nägin miks kõik neid halbu jutte räägivad. Kuna sina näitasid mulle kõike head selle planeedi juures, siis ma olin sinu peale vihane, sest see kõik oli vale olnud. Kõik need jutud, mida räägiti osutusid tõeks, lihtsalt seda üritati minu eest varjata ja sa suhtusid kõigisse neisse jubedustesse nii rahulikult."

„Ma ei valetanud sulle või vähemalt ei tahtnud valetada. Ma tean, mis jutud Speerast ringi käivad ja need ei ole tõepoolest ilusad. Sellepärast ma tahtsingi sulle näidata, et Speera võib ka hea koht olla, mitte igal pool pole ainult vaesus, sõjad ja õudus. Ma tahtsin, et sa oleksid kauemaks jäänud, sest mul oleks sulle veel nii mõndagi olnud näidata....

Ma ei tahtnud sind eemale hoida tõest, ma tahtsin sind sellest säästa. Ma olen kogu oma elu elanud ühes suures sõjas ja ülekõige tahan, et see kõik lõppeks, aga see ei ole minu võimuses. Nii et kui ma saan, siis vähemalt hoian teisi sellest eemale." Ta lamas voodis pikali ja vaatas lakke seda öeldes.

„Vau, see on kõige ilusam asi, mida keegi mulle kunagi öelnud on." Olin tõepoolest vaimustuses, aga miski tema suhtumise juures häiris mind endiselt.

„Nojah, ma andsin oma parima. Kas sa nüüd annad mulle päriselt andeks?" küsis ta istuli tõustes ja nüüd mulle otsa vaadates.

„Ma veel mõtlen selle peale." Me jäime mõlemad voodite peale lebama kuni trenni alguseni.

Veel oli jäänud paar päeva laagri lõpuni. Nähes mind ja Andrust paremini läbi saamas, saatis Andres meid koos jooksma, kuna meil läks laagris kõige paremini, ja lubas peale seda duši alla või ujuma minna. Laagris oli ka järv, aga sealne vesi oli üsna külm, kuna külmavee allikad läksid kõik sinna ja seetõttu ei tahtnud paljud seal ujumas käia.

Jooksmast tagasi jõudes läksime mõlemad majja, Andruse tuba oli esimesel korrusel, seetõttu jooksin ise kiirelt trepist üles, aga ta jooksis mulle järgi. Minu ukse juurde jõudes peatusime mõlemad.

„On üks asi, mida ma olen juba tükimat aega tahtnud teha," ütles ta moosivarga naeratusega mulle otsa vaadates.

„Mida siis?" küsisin naratades, kuid vastuse asemel ta hoopis suudles mind. See oli minu elu esimene suudlus. Mõne hetke pärast astus ta väikse sammu minust eemale, et mu nägu näha.

„Ma armastan sind," ütles ta ja jooksis minema.

„Ja nüüd sa ütled mulle! Siis kui laagri lõpuni on jäänud poolteist päeva!" hüüdsin talle järele. Vastuseks kostis ainult naeru. Läksin oma tuppa ja tundsin end rõõmsamana kui kunagi varem. Minu esimene suudlus oli olnud täiuslik, täpselt selline nagu ma ette olin kujutanud. Aga ma polnud endiselt päris kindel, kas ma teda armastasin.

Ma ei läinud peale õhtust üritust teisetega koos kaarte mängima, vaid veetsin kogu õhtu Andrusega ja ka järgmise päeva, vähemalt nii palju kui kõigest aega üle jäi. Varem kui me kaklesime, tundus nagu oleksime kogu aeg koos, aga nüüd polnud kuidagi üldse aega.

Viimasel õhtul oli suur grillipidu, mis kestis keskööni. Kõigil oli väga lõbus, osad palusid isegi meister Žamurot, et ta laagrit ühe kuu võrra pikendaks. Andruse pärast oleksin isegi ühe kuu laagris veel olnud, aga ka tema pidi koju tagasi minema.

Ma polnud lahkumispäeval just väga õnnelik. Meie sõjaväebuss lahkus kell üheksa hommikul. Esialgu pidi see minema pärastlõunal, aga millegi pärast muudeti graafik ümber. Mingisugust trenni õnneks polnud ja ma veetsin hommiku koos Andrusega, kes lubas mulle iga päev helistama hakata ja kui aega leiab, siis ka küll tulla. Kui buss kohale jõudis, siis suudles ta mind veel korra nii, et keegi ei näinud, ning saatis bussi peale. Istusin taaskord üksi, vaatasin aknast välja ja naeratasin kogu tee.

Hõljukijaamas, kui kõik erinevatele hõljukitele läksid, et oma koduplaneedile minna, suvatses Maiko ka minu kõrvale istuda.

„Kohe nii õnnelik, et laager läbi sai?" küsis ta minult.

„Ei, tegelikult ei ole. Mulle hakkas see isegi meeldima, oleks võinud kauemakski jääda."

„Või nii?"

„Mhmh. Võiks teinekordki siia tulla."

„Ja ma veel arvasin, et sa vihkad Speerat."

„Vihkasingi, aga enam mitte nii väga."

Me sisenesime oma hõljukisse. Ainult paar teist laagrilist olid koos meiega Kronalt ja Maiko nendega väga sõber ei olnud, nii et nüüd ajas ta juttu minuga, mille üle mul oli hea meel, sest vähemalt võttis see mõneks ajaks mõtted Andrusest eemale.