Kaks elu: Suur sõda

18. Unenäod täituvad

Kätte oli jõudnud üks kõige hullemaid aegu terves veerandis. Igas aines oli meil läbi võetud mingi kindel osa ja õpetajad otsustasid ühel ja sama nädalal kõik kontrolltööd teha. Meil polnud enam millekski muuks aega, kui ainult õppimiseks. Iga päev oli kolm tööd ja kuna mul oli veel terve hunnik valikaineid, siis üle päeva pidin veel neljaks tööks õppima.

Telekat ei vaadanud keegi ja omavahel ei rääkinud me ka peaaegu üldse, sest vahetunnid möödusid töödeks korrates. Raadios polnud ka palju aega olla. Ilona aeg-ajalt sõimas seal õpetajaid sellise kohutava õppetöö korraldamise eest. Vähemalt järgmine nädal pidi olema kontrolltööde vaba. Pidime ainult kirjandi kirjutama flora keeles. See oli keel, mida peaaegu mitte keegi ei osanud, eriti seetõttu, et hõljuk ei olnud see veerand üldse Floral peatunudki ja ühtegi õpilast polnud sealt kooli ka tulnud. Keegi polnud endiselt põhjendanud sellist massilist õpilaste puudumist.

Nagu õppine poleks veel halb olnud, muutusid mu unenäod järjest reaalsemaks ja õudsamaks. Igal öösel ärkasin hingeldades üles, suutmata uuesti magama jääda. Tundus, et mida iganes need õudukad ka tähendama ei pidanud, varsti saavad need tõeks. Tegin topelt kaitsekilbi ümber oma voodi. Kahjuks ei aidanud see siiski unenägude ega unetuse vastu. Ma olin iga päev nagu zombi. Töödega ei läinud mul sugugi hästi, sest ma lihtsalt jäin õpikute peale magama. Tundides oli mul keeruline millelegi tähelepanu pöörata ja ühe matemaatika tööga ei jõudnud ma veel alustadagi, kui õpetaja palus juba kõigil lõpetada. Olin lihtsalt kuidagi pool unes olnud.

Minu üllatavalt kehvade tulemuste pärast kutsus direktriss mind enda juurde.

„Anabell, kas sinuga on kõik korras? Õpetajad ütlevad, et sa ei pane tundides tähele ja su hinded on kukkuma hakanud."

„Kui ühe nädala jooksul ei oleks nii palju töid, et ma öösel õppimise asemel magada ka saaksin, oleks tulemus kohe parem," vastasin tõredalt. Une puudumise tõttu olin kõige suhtes muutunud üsnagi tujukaks.

„Nii et asi on selles, et sul on liiga palju õppida? Siis oleks just parem tundides tähele panna. Pärast on vaja vähem õppida," soovitas ta.

„Aga kui ma öösel ei maga, siis magan tundides."

„Teistel õpilastel sinu klassis on sama palju õppida kui sinul ja nende hinded ei lange. Kas sa oled kindel, et asi pole milleski muus?"

„Mul on palju valikaineid ka."

„Need olid sul ka eelmistel veeranditel ja siis said sa väga hästi hakkama. Anabell, mis päriselt lahti on? Sa võid mind usaldada."

„Ma näen iga öö õudusunenägusi ja need lähevad järjes hullemaks. Kui ma juba öösel üles ärkan, siis ei suuda ma enam uuesti magama jääda." Võisin talle juba välja rääkida ega ta midagi selle suhtes nagunii teha ei saaks.

„Kas need unenäod tähendavad midagi?"

„Ma ei tea. Kogu aeg on üks ja see sama uni, nii et see peab midagi tähendama, aga isegi kui see uni osutub tõeks pole mulle sellest mingit kasu."

„Mida sa siis täpselt unes näed?" Rääkisin talle oma une detailselt ära. Teda ei paistnud see kuidagi ehmatavat just nagu oleks ta seda kõik juba varem teadnud.

„Ma arvan, et need unenäod kaovad varsti ära. Mõnikord unenäod ongi lihtsalt unenäod." Ta jättis ilmselgelt midagi ütlemata. Maagias ei olnud ükski asi lihtsalt mingi asi, eriti kui jutt käis minu unenägudes.

Kahjuks ei andnud ta mulle võimalust midagi täpsemalt välja uurida, vaid soovitas mul end välja puhata. Seda ma loomulikult teha ei saanud, sest kontrolltööd ootasid. Röövisin õpetajate toast hoopis tassitäie kohvi ja mind isegi ei huvitanud, kas nad saavad teada või mitte.