Kaks elu: Suur sõda

13. Lahkuminek

Selle lumes möllamise käigus möödus aeg väga kiiresti ja varsti tuligi aeg Speerale minna. Võtsin kaasa ainult seljakoti täie asju, kuna me ei pidanud kauaks jääma. See pidi olema järjekorde diplomaatiline kohtumine, sarnane sellega, mis suvel oli toimunud, kuigi ma lootsin, et seekord ei lõppe see nii vihaselt kui eelmine kord.

„Hommikust! Valmis järjekordseks päevaks maailma kõige mõttetumas kohas?" küsis Maiko pahuralt ukse pealt, just siis kui ma voodist üles olin tõusnud.

„Mida sa siin teed? Kas tõesti ei ole ühtegi teist ihukaitsjat, kes oleks nõus minuga koos reisima?"

„Tundub, et mitte. Kes ikka sinuga koos kuhugi minna tahaks? Eriti kui sa nii ebaviisakas juba hommikul oled."

„Tõsiselt? Sa pead juba hommikul vara mind solvama hakkama?" Põgenesin vannituppa.

„Ma näen, et sulle meeldis mu kingitus," ütles ta ukse tagant. Need liblikad, mis ta mulle kinkinud oli, lendasin endiselt võlumullis, mille oma toa nurka olin pannud. Seal mullis ei saanud nad midagi kõrvetada ja mingil põhjusel ei plahvatanud liblikad mulli ääri või üksteist puudutades. Kuna need olid võluliblikad, siis arvatavasti püsivad nad seal igavesti.

„Jah, need on väga ilusad," ütlesin vannitoast väljudes. Maiko näol oli pettumus, ju ta oli lootnud, et ma oleksin tema peale pahane või et liblikad oleksid rohkem kahju teinud.

„Miks sa neid siis mullis hoiad, selle asemel, et neil lennata lasta?" küsis ta nagu ei teaks, mida need liblikad teevad.

„Nad ju lendaksid minema ja siis oleks mul rõõmu väga lühikeseks ajaks." Läksin tema jutuga kaasa.

„Äkki sa selgitaksid mulle, miks ma pidin koolivaheajal kell pool seitse üles ärkama, et minna Speerale, kus sulle isegi ei meeldi?" Liblika teema ei viinud ilmselgelt kuhugi.

„Ma mõtlesin ümber juba laagri lõpus. Nüüd mulle isegi meeldib seal. Pealegi keegi ei sunni sind kaasa tulema. Mine koju ja maga!" Minu ilmselgelt rahulik suhtumine ärritas teda päris korralikult.

„Me läheme sinna maksimum paariks tunniks. Sa jõua seal midagi niikuinii teha."

„Miks sa arvad, et me sinna nii lühikeseks ajaks läheme?"

„Sa tead seda ju ise ka, miks sa muidu nii väikese koti kaasa võtad." Ehk oli tal isegi õigus, aga ma lootsin, et me läheme ikka kauemaks kui paariks tunniks.

Pidin hommikusöögi ära sööma superkiirusel, sest issi oli järsku otsustanud pool tundi varem ära minna. Hõljukijaamas polnud kedagi. Võibolla kõik veel magasid, kuigi oli tööpäev ja ainult lastel oli vaheaeg.

„Kus kõik on?" küsisin issilt, sest isegi jaamas olevad poed polnud lahti ja piletikassas polnud ka kedagi.

„Jaam tehakse kell üheksa lahti." Minu meelest oli see ööpäeva ringselt lahti, aga kes teab ehk talvel oli mingi muu graafik. Pealegi kui see kell üheksa avatakse oleks poodides ja piletikassas pidanud juba keegi olema. Pool tundi oli ju kõigest avamiseni aega.

Istusime oma kuniglikku lendhõljukisse ja sõitsime minema. Niipea kui kosmosesse jõudsime, kadus issi ühte tuppa ja ei tulnud sealt enne välja, kui me kohale jõudsime. Minuga olid asjad teisiti. Esialgu istusin niisama diivanil ja lugesin moeajakirja. Grete oli mulle neid terve kastitäie jõuludeks kinkinud. Enamik neist pidid alles kuu aega hiljem ilmuma. Ta väitis, et alati tasub teada, mis moes on, enne kui teised seda teavad. Enamjaolt vaatasin lihtsalt pilte, sest lugemine osutus Maiko jutustamise ajal võimatuks. Ta oleks nagu terve vaheaja veetnud mõttetute juttude välja nuputamiseks, sest ta ei jäänud sekundikski vait.

„Kas sul tõesti pole midagi paremat teha, kui mulle närvidele käia?" küsisin tema jutule vahele. Sel hetkel otsustasin, et ajakirjade vaatamisest ei tule midagi välja.