Kaks elu: Suur sõda

22. Kevad

Kronal õnneks mingit kohutavat turvakontrolli polnud. Jaama peauste ees ootas meid hiiglaslik ja veider buss. See oli nagu elektrirongi vedur, aga hõljus õhus. Kohti jätkus kõigile, isegi üle jäi. Grete kasutas seda kohe ära ning laiutas üle kahe istme. Maiko läks taas oma koju ega tulnud lossi nagu ka Kaio.

Tee peal vaatasin aknast välja - hakkas juba koitma. Selleks ajaks, kui lossiväravast sisse sõitsime, paistsid päikesed kõrgel taevas.

Lossi nähes kõik ainult imestasid, isegi Ilona, kes minu kõrval istus.

„Sa oled siin juba käinud ju. Pealegi on minu arust sinu loss palju ilusam," ütlesin talle.

„Mis sa ajad! Sinu loss on ju hiiglaslik ja kohe ikka tõelise lossi moodi, minul on üks suur jääskulptuur."

„Aga see oleks nagu teemantitest tehtud."

„Olgem ausad, minu loss on kõige lahedam," ütles Grete ja pani meid kõiki korralikult naerma.

„Siin olla on ikka midagi täiesti uut," ütles Ilona peale seda, kui olime naermise kontrolli alla saanud.

„Ega see su esimene kord siin pole," tuletasin talle taas meelde.

„Kolmas kord tegelikult, aga teised on siin arvatavasti alles esimest korda. Glaciesi elanikud ei reisi väga palju, sest teistel planeetidel on liiga palav meie jaoks."

„Puhkuse jaoks ongi hea kusagile ebameeldivalt sooja kohta minna," selgitas Grete. „Ma olen küll Glaciesil käinud ja kõik väidavad, et seal on Solari elanike jaoks liiga külm. Ei tasu uskuda, mida teised räägivad." Gretel oli muidugi lihtne öelda. Ta oli enamiku oma elust elanud Maal nagu minagi ja seetõttu külmade ilmadega sünnist saati harjunud, erinevalt Ilonast, kes ei teadnud soojadest ilmades midagi, kuigi Kronal oli kevade lõpus ja sügise alguses päris soe.

„Nojah, sellepärast ma siin olengi. Juba praegu on siin kõvasti soojem, kui Glaciesil kunagi olema saab." Käes olid kevade keskpaik ja ilmad hakkasid tasapisi soojemaks minema. Kuigi üle kaheteist kraadi vaevalt oli.

Buss peatus otse uste ees, kus emme meid ootas. Kulus umbes kümme minutit enne, kui kõik oma asjad võetud ja ukse ette kuulama said.

„Mul on hea meel, et te kõik ikka tervelt kohale jõudsite. Ma usun, et paljud teist on pikast reisist veel väsinud, seetõttu tahaksin teile kiiresti mõned reeglid selgeks teha ja siis näidatakse teile teie toad kätte." Ma polnud kunagi oma ema nii ametlikult rääkimas kuulnud. Pealegi polnud mul mingitest reeglitest aimugi, sest isegi kui neid ka lossis oli, millest keegi polnud mulle midagi rääkinud, siis ei kavatsenud ma neid täita.

Reeglid polnudki tegelikult midagi erilist, lihtsalt anti kõigi söögikordade kellaajad. Nüüd muutus meie lossiköök rohkem sööklaks, sest rahvast oli meeletult terveks nädalaks. Kellelgi ei lubatud ka ühtegi töötajat segada ega minna tubadesse, mis polnud ei nende oma tuba, sõbra tuba, vannituba, söökla, raamatukogu või ujula. Ei tohtinud ka karjuda, kiljuda ja joosta lossis, aga õues võis seda kõike teha. Kui reeglid selged, lasti kõiki ustest sisse. Mõned lossitöötajad juhatasid külalised nende tubadesse. Ilona läks nendega kaasa, aga mina ja Grete jäime vestibüüli.

„Eks ma peaksin nüüd vist oma koju minema," ütles Grete.

„Sa ei pea ju minema. Võid siia ka jääda."

„Ma ei saa. Neil on mind vaja seal ja ma tahan ka oma peret näha."
„Ega ma sind takistama ei hakka, aga kui sul igav hakkab, siis võid alati külla tulla."

„Eks ma pean seda meeles." Kallistasime hüvastijätuks ja juba ta läkski lehvitades läbi akna.

„Kullake, kas sinuga on kõik korras?" küsis emme.