Kaks elu: Suur sõda

12. Vaheaeg

Vaheaeg algas hästi. Kui ma hommikul üles ärkasin sadas õues lund. See oli talve esimene lumi, seekord oli lihtsalt külm sügis olnud, aga lund polnud siiamaani olnud.

Terve mu pere tervitas mind ja isegi Chris, kes oli Glaciesilt mõneks ajaks tagasi tulnud. Isadora oli oma planeedile jäänud, et oma perekonnaga olla.

Õhtul oli väikestviisi pidusöök, aga issi ütles, et me säästame raha pühadeks. Hakkasin juba mõtlema, et ehk ongi riik pankroti läinud - peaaegu et kõik telekad ja arvutid visati ju ka lossist välja. Issi kinnitas, et see pole sugugi nii. Pühadeni polnudki palju aega jäänud ja mul tuli terve ports erinevaid luuletusi ja laule pähe õppida kõigest paari päevaga. Emme ütes, et kui ma tahan siis võin maha vaadata, sest ega keegi teine ka eriti midagi pähe ei õpi.

Päev enne jõule läksin koos Elizzia ja Chrissiga Maale, et oma sealsetele sõpradele jõulukingitusi viia. Kõigil oli nii hea meel mind näha. Kokkuvõttes, kuigi olin varahommikul läinud, jõudsin ikka peale keskööd tagasi koju, sest keegi ei tahtnud mind minema lasta. Koju jõudes tundus mulle nagu ma oleksin topelthulga kingitusi tagasi saanud nende kingituste eest, mis ma ära andsin.

Jõulud olid sellised nagu meil Maal tavatsesid jõulud olla - meie pere, vanavanemad, onu, vanatädid ja -onud ja vanavanavanemad. See oli väga tore õhtu. Me vaatasime Elizzia ja Chrissiga pool ööd vanu jõulufilme nagu me tavatsesime jõuluõhtutel teha, kuigi seekord olid need Maagia filmid, mida me varem polnud näinudki.

„Anabell, kas sind vaevab miski?" küsis mu isa, kui ma lõpuks hakkasin magama minema. Kõik külalised olid juba läinud ja mu ülejäänud pere hakkas juba magama minema, nii et ma olin isaga kahekesi elutoas.

„Ei, miks sa nii arvad?"

„Sa käitud kuidagi hajameelselt ja oled õnnetu. Täna õhtul ei naeratanud sa kordagi loomulikult ja ma veel arvasin, et jõulud on su lemmikpüha." Mu isa oli tõepoolest väga tähelepanelik.

„Ma ei saa sulle öelda."

„Anabell, sa võid mind usaldada." Ja ma usaldasingi. Rääkisin talle Maikost, sellest kuidas ta käitunud on, sellest mida ta mulle ütles, kui ta purjus oli, kõigest. Issi kuulas rahulikult, kuid ta muutus järjest tõsisemaks. Ma teadsin, et issi ja Maiko ei saa just kõige paremini läbi, nii et see ei pruukinud Maiko jaoks hästi lõppeda, aga mul oli vaja sellest kellelegi rääkida.

„Anabell, ta on sinu töötaja, nii et kui sa tahad võid sa ta alati vallandada. See, mis sa temaga teed on puhtalt sinu otsustada," ütles ta lõpuks. Ma ootasin nagu midagi enamat ehk mõnda nõuannet, aga nüüd ei teadnud ma üldse, mida teha.

„Kui ma ta vallandan, siis ma näen teda ikkagi koolis ja siis ei hoia ükski loits teda tagasi, kui ta mind päriselt ka tappa tahaks."

„Seljuhul ei saa sa teda vallandada, aga sa võid talle ju öelda, et ta oma halva käitumise lõpetaks. Sa oled ju ikkagi Maagia printsess, kui tema sind ei kuula, siis ei kuula sind keegi teine ka." Jälle üks inimene, kes väidab, et ma peaksin hakkama käituma rohkem tulevase valitseja moodi. Miks nüüd?

„Ma ei tea, mida teha!"

„Tee, mida sa õigeks pead. Keegi ei otsusta sinu valikute üle." Targad sõnad, mis mind sugugi targemaks ei teinud. „Peaksime nüüd ka magama minema. Ei tasu tervet homset päeva maha magada." Nii me siis läksimegi magama, kuigi ma ei maganud vist üldse. Esimest korda üle tüki aja olin lihtsalt nõutu. Pealegi hakkasin mõtlema selle peale, et Maiko isa, kes oli mu isa ihukaitsja, oli kõike pealt kuulnud. Siis mõtlesin selle peale, et kui Maiko isa oli tööl, siis ei saanudki ta oma perega kodus jõule tähistada. Järgmine päev teda igatahes tööl polnud ja ma küsisin oma isalt selle kohta. Ta ütles, et Maiko isa, kelle nimi tuli välja, oli Arash, sai minu isa poolt endale hiiglasliku jõulukingituse ja nad tähistasid perega jõule lihtsalt üks päev hiljem. Mis see kingitus täpselt oli, seda ta ei öelnud.