Kaks elu: Suur sõda

33. Uue loo algus

Läksin koos emaga lossi arsti juurde. Õnneks mu õe ihukaitsja oli nüüdseks juba üles ärganud ja paistis päris masenduses olevat. Ma oleksin tema asemel ka olnud.

Emme oli vähemalt piisavalt taktitundeline, et tema enesetunnet mitte hullemaks ajada.

„Ehk räägid meile, mis juhtus?" küsis ta. Ma hoidsin tagaplaanile, kuna Elizzia ihukaitsja oli mind alati hirmutanud, võimalik et isegi rohkem kui Arash. Mul polnud õrna aimugi, mis ta nimi oli, aga ta oli selline suur viikingi moodi mees. Tema oimetuks löömiseks pidi ikka väga palju jõudu olema.

Ta kõhkles enne, kui rääkima hakkas. Ma oleksin seda arvatavasti ka teinud, kui loo teada sain. Tuli välja, et peale seda, kui sõda lõpetatuks kuulutati, tormas Elizzia oma tuppa ja hakkas asju pakkima. Ta võttis peaaegu kõik asjad kaasa just nagu ei kavatseks ta enam tagasi tulla. Sellepärast oligi ta tuba ebanormaalselt korras tundunud. Ootamatult oli õde oma ihukaitsjale millegi väga kõvaga seljatagant virutanud ja seejärel jalga lasknud. Nüüd me vähemalt teadsime, et keegi ei röövinud teda ära – ta lasi ise jalga ja ilmselgelt ei tahtnud, et keegi teda leiaks. Elizzia oli ümbritsenud end mingi väga erilise loitsuga, mis takistas ükskõik kellel tema leidmise.

                                                                                            *

Elizzia otsingud jätkusid, kuigi ma väitsin oma vanematele, et mis mõttet on otsida kedagi, kes ei taha olla leitud. Minu sünnipäevaks polnud endiselt temast mingi märkigi, mis oli äärmiselt kummaline, sest kogu päikesesüsteem otsis teda taga ja kahe kuu jooksul polnud keegi teda isegi korraks näinud. Ma aitasin, kuidas sain, kuigi mul polnud suurt usku sellesse. Pealegi nüüd kui sõda sai läbi, tehti kool jälle kiiresti tagasi korda ja õppetöö jätkus aasta lõpuni. Tundsin end päris nõmedalt, et olin Maikol käskinud ära minna, sest nüüd jäi tal kool lõpetamata, kuigi nii palju kui ma aru sain, siis ei huvitanud teda kool karvavõrdki isegi siis, kui ta käis koolis.

                                                                                         *

Minu sünnipäev möödus äärmiselt rahutult. Leidus neid, kes rõõmustasid lõppenud sõja üle, kuigi kes teab kaua see rahu vastu peab, ja ka neid, kes ei suutnud tunda rõõmu kui minu õde endiselt kadunud oli. Nagu eelminegi aasta toimus pidu õues, sest väljas oli ilus päiksepaisteline ilm. See aasta bändi polnud ega lauljat ega ka mingit erilist tegevust. Mõtlesin küll raadio tööle panna, aga niipea kui seda tegin kästi mul see kinni panna, sest täiskasvanud ei kuulnud üksteise jutte, mis oli täiesti absurdne, kuna nad võisid isegi telepaatia teel rääkida või oma võimeid kasutada, et kedagi paremini kuulda. Minu jaoks oli ainuke probleem see, et ma ei kuulnud muusikat läbi täiskasvanute jutustamise. Kõik istusid laua taga, sõid ja ajasid juttu. Õnneks ei pidanud ma nendega koos olema. Võtsin oma rõõmsamas tujus sõbrad ja läksin koos nendega oma lõbustusparki. See aasta olin samuti kõik oma Maa sõbrad külla kutsunud ja seekord ei olnud nad sugugi hämmeldunud, kui palusin neil läbi akna tulla. Nemad enamasti hoidsid kogu meeleolu üleval, sest nad ei teadnud sõjast mitte midagi. Üllataval kombel said mu vanad ja uued sõbrad väga hästi oma vahel läbi - see tegi mu meele kohe rõõmsaks.

Kui magustoidu söömise aeg kätte jõudis, lootsin südames, et Elizzia hüppab tordi seest välja. Teadsin, et ta lahkus vabatahtlikult ja seetõttu ei tasunud teda otsida, sest ta ei tahtnud tagasi tulla, see aga ei tähendanud, et ma ei oleks tahtnud, et ta tagasi tuleks. Elizzia oli minu õde ja kuigi me kaklesime päris palju oli ta ikkagi mulle parima sõbra eest, kuigi ta peaks Gretega kohta jagama. Ta teadis minust peaaegu kõike ja mina temast. Meil oli omavahel selline hämmastav side tajuda üksteise mõtteid. Vahest me isegi rääkisime samal ajal. Alles nüüd, kui seisin tordi ees ja mõtlesin selle kõige peale, sain aru kui tähtis Elizzia mulle tegelikult on ja oli. Loomulikult ei hüpanud ta tordi seest välja, aga loota ju võis. Tort oli piisavalt suur, et teda mahutada.