Kaks elu: Suur sõda

30. Hüvastijätt

Niipea kui kaljule jõudsime, haarasin mõõga välja. Mõõk oli maagia kindel, mis tegi sellest väga hea relva, kuna ükski võime ega loits ei mõjunud selle peal.

„Rahune maha, printsess, ma ei kavatse sind tappa, vähemalt mitte praegu," rääkis Monika oma süütu magusa häälega.

„Miks mitte?" Tobe küsimus, aga siiski oli huvitav teada.

„Sa oled ainuke, kes mu poja saab endiseks tagasi muuta, nii et sinu tapmine poleks kuigi arukas tegu."

„Sinu poja!!!" Vaatasin korraks kivikuju. „ Maiko on sinu poeg?!" Neid šokeerivaid uudiseid lihtsalt kogunes. Maiko ütles, et ta isa oli tema pärisema juurest juba ammu ära läinud. Ma sain tema isast täiesti aru. Kahjuks jäi mulle arusaamatuks, miks Maikole Monika nii väga meeldis.

„Mis on? Kas ta ei rääkinudki sulle seda? Ja ma mõtlesin, et te teate üksteisest kõike?"

„Maiko teab minust kõike, mina temast... mitte nii väga. Aga kust sa tead, mida me üksteisest teame?"

„Ta on olnud minu spioon sellest ajast saadik, kui ta sinu heaks töötama hakkas."

„Nii et ta lihtsalt rääkis sulle minust kõike?"

„Mitte ainult sinust. Kõigest. Kuidas muidu see sõda nii edukaks oleks osutunud."

„Päris edukas see sul tõesti. Kõik deemonid on surnud."

„Speera vägi on Krona väest ka ilma deemoniteta peajagu üle, kullake."

„Kuidas on üldse võimalik, et sa ise üks kiviklibu pole?"

„Ma olen kuninganna. Nii lihtsalt sa juba minust lahti ei saa. Peaksid hoopis õnne tänama, et sa ise kivikuju pole." Tore, veel meeldivaid uudiseid, kui nüüd mõelda, siis osa minust oli ju tõepooles deemon ja minu emal olid ka mõned deemonite võimed. Ma sügavalt lootsin, et kellegi teisega, keda ma tundsin, polnud minu võime tõttu midagi juhtunud.

„Olgu, et sa teaksid, mul on vaja nüüd lahingusse tagasi minna. Naudi oma edasist elu koos oma pojaga," ütlesin, et kiirelt tagasi minna ja veenduda, et kõik minu poolel olevad sõjaväelased ikka endiselt lihast ja luust on.

„Pea nüüd kinni, plika! Mis kasu mulle kivikujust on?"

„Mul tõesti ükskõik. Sul peaks ka olema. Minu teada ei hoolinud sa oma lastest, eriti veel poisslastest."

„Maiko on erand. Tema isa on ainuke mees, keda ma kunagi armastanud olen. Maiko on minu jaoks ainuke laps."

„Ja ma peaks seda uskuma? Deemonitel pole tundeid!"

„Minu isa oli pooleldi magiaan. Mingi osa minust siiski tunneb emotsioone. Pealegi ma ei küsi seda enda pärast, vaid Maiko pärast. Ma arvasin, et sa armastasid teda."

„Valesti arvasid! Sa palkasid ta mind tapma, minu järele luurama ja ta oli nõus."

„Nalja teed või?! Kui ta oleks nõus olnud, oleksid sa surnud juba aastaid tagasi. See lollpea armastab sind ja ma näen, et sina ka. Miks sa muidu teda lõhkumisest päästa tahtsid?" Miks ma teda küll uskuda tahtsin.

„Olgu, kuidas ma ta tagasi normaalseks saan?"

„Kas sa ei teagi?"

„Ei, kust ma peaks teadma?! Kui ma otsustan deemonid kivikujuks muuta, ei mõtle ma enamasti sellele, kuidas neid normaalseks tagasi saada."

„Super! No ega mina ka ei tea. Parem mõtle midagi välja!"

„Kuidas sa ei tea? Ise ütlesid, et ma olen ainuke, kes ta tagasi muuta saab!"