Kaks elu: Suur sõda

29. Lahing

Tuli välja, et me saime magada küll. Kuna kumbalgi meist häid ideid polnud, jäime lihtsalt taevast ja merd vaata, kuni üksteise kaisus uinusime.

Kui ma üles ärkasin, hakkas päike juba vaikselt tõusma. Ehmusin muidugi päris korralikult ja tõusin kiirelt püsti. Andrus ei ärganudki üles. Suudlesin teda õrnalt põsele ning jooksin minema.

Tänavatel ei kõndinud endiselt kedagi. Paljudele majadel oli kaitsekilbid ümber pandud. Need üksikud lambid, mis öösel põlenud olid, hakkasid kustuma.

Jooksin nii kiiresti, kui võimed lubasid, oma juba tavapäraseks saanud aiaposti juurde, tegin tillukese augu kilpi, võlusin end õhuks ja lendasin seal läbi, sulgesin siis augu ja endiselt õhu kujul lendlesin oma tuppa. Maiko magas mu diivanil. Huvitav kui kaua ta mind oodanud oli. Vaatasin korraks kella ja pugesin siis voodisse, nagu ma poleks ära läinudki.

Umbes tund aega hiljem ärkasin uuesti üles suure trampimise, kisamise ja karjumise peale. Olin riietega magama läinud, nii et nende vahetamisega probleemi polnud. Maikot see kära ilmselgelt ei seganud – küll need poisid ikka jaksasid magada.

Koosolekusaalis toimus hiiglaslik vaidlus kõigi väepealike vahel.

„Mis toimub?" küsisin nii valjult, et absoluutselt kõik jäid vait. „Lahinguni on jäänud mõned tunnid, te peaksite juba ammu valmist olema selle asemel, et siis omavahel vaielda!" Ma olin nii vihane nende peale.

„Sõjad ei ole koht naistele!" hüüdis keegi kuskilt.

„Võibolla peaksid olema, sest mehed ilmselgelt ei saa hakkama! Ärge mitte mõelgegi vahele segada! Lahing algab keskpäeval. Vaenlase väed ületavad meie omasid neljakordselt. Nad on osavad ja ei karda kasutada musta maagiat. Lisaks on nende võimed täna tänu Mustale Päevale võimendatud. Samuti ühinevad täna lahinguga Demonika ja Speera valitsejad. Kui te ei suuda end praegu kokku võtta ja midagi väga osavat välja mõelda, siis me oleme enne lahingu algust juba kaotanud!" Must Päev mõjus mulle igatahes ka, aga erinevalt vihast tundsin seekord enda sees tohutut julgust, väge ja enesekindlust.

„Kust sa tead seda kõike?" küsis keegi.

„Kas seal on vahet? Te ise oleksite seda pidanud juba ammu teadma! Teie kord on nüüd oma „meeste tööd" teha ja see lahing võita!" Nad ei lasknud seda endale kaks korda öelda, vaid tormasid saalist välja.

Selle suure tormamise ajal tuli mu isa sisse.

„Mis toimub?!"

„Ma pidasin innustava kõne sinu eest. Sa võid nüüd neile järele minna ja lahinguks valmistuda."

„Või nii? Ja mida sina teha kavatsed?"

„Passida siin koos lossi täie magiaanidega ja loota, et te võidate."

„Seda ma usun. Maiko!" Maiko astus tema kutse järel uksest sisse. Ma ei olnud tähelegi pannud, et Maiko oli mulle järgi tulnud.

„Tõsiselt? Kuidas ma nii üldse elada saan, kui isegi mu oma isa ei usu mind?"

„Anabell, ta on siin, et sind kaitsta. Kui me peaks juhuslikult kaotama, siis temaga oled sa heades kätes."

„Aitäh, et hoolid." Aga ma ei tea, kas ma sinuga selles osas nõus ka olen. Viimast lauset ma muidugi välja ei öelnud. Ta kallistas mind tugevalt ja läks siis minema.

Ma läksin Grete ja Ilona tuppa, et vaadata, mis meeleolus nemad olid. Ust ei teinud koputamise peale keegi lahti, nii et ma läksin kutsumata sisse. Nad mõlemad magasid. Ma ei tahtnud neid üles ka ajada. Parem oli, kui nad kogu sõja maha magasid.

Oma toas istusin diivanile ja vaatasin, kuidas kell tiksus. Mida lähemale see keskpäevale jõudis, seda ärevamaks ma muutusin.

„Lahing ei hakka ega lõppe kiiremini, kui sa oma jalaga vastu maad taod ja sõrmedega laua peale toksid."