Kaks elu: Suur sõda

16. Tõde tuleb päevavalgele

Minu külmetus ei läinud sugugi paremaks, kuigi kõigi ootuste kohaselt oleks see pidanud juba alla andma. Tegelikult läks see ainult hullemaks ja arst käskis mul tema juurde tulla, et mind paremini uurida. Seda oli tal muidugi lihtne öelda, sest mul ei õnnestunud enam voodist väljagi liikuda. Arstil muidugi oli plaan varuks. Ta oskas asju ja ka magiaane hõljuma panna, nii et ma ei pidanud üldse end liigutama. Niipea kui arsti kabinetis olin, pani ta mind mingi masina alla, mis minust korduvalt üle sõitis.

„See on sama, mis verevõtmine, ainult et sa ei tunne midagi," seletas ta.

Kui masin andmed välja printis uuris ta neid mureliku pilguga.

„Kas midagi on valesti?" küsisin samuti murelikult.

„Nende andmete kohaselt on sind mürgitatud ühe päris tuntud mürgiga."

„Mürgitatud?!" Mu palavik vist tõusis veelgi sellise uudise peale.

„Jah." Ta läks oma ravimikapi juurde ja hakkas sealt erinevaid pudeleid välja kiskuma. „See on väga populaarne mürk, kui soovitakse kedagi ära tappa, sest see mõjub aeglaselt ja sellest on võimatu aru saada, kui ei ole just sellist testi teinud nagu mina praegu tegin. Tavaliselt seda mürki juuakse sisse, sest see lahustub vedelikes hästi ja ei ole üldse arugi saada, et see seal on." Ta paistis isegi päris vaimustuses olevat sellest.

„Kas ma suren nüüd ära?" küsisin päris paaniliselt.

„Loomulikult mitte. Vähemalt mitte siis, kui mina siin olen. Mul on vastumürk olemas kuskil küll. Pean selle lihtsalt üles leidma." Ta sukeldus sügavamale oma kappi.

„Kui kaua see mürk siis minu kehas juba olnud on?" küsisin niisama ajaviiteks.

„Ma ei usu, et väga kaua. Umbes nädala. Nagu ma ütlesin, mõjub see väga aeglaselt. See nõrgestab immuunsussüsteemi, kuni ükskõik milline väike haigus võib sind tappa. Kui sa poleks praegu külmetust saanud, oleks olnud suhteliselt võimatu mürgi olemasolu kindaks määrata."

„Miks siis nii?"

„Sest nagu sa ütlesid. Sa ei jää haigeks. Maagias on külmetushaigused suhteliselt haruldased ja need kaovad väga kähku, aga sinul läheb seis üha hullemaks. Mürk nõrgendab su immuunsussüsteemi ja seetõttu pole kehal jõudu, et haigusega võidelda. Ahaa, leidsin!" See oli väike pruun pudel. Kahtlesin, kas selle säilivustähtaeg juba ammu möödas pole. Arst paistis selles siiski päris veendunud olevat ja kallas supilusikatäie seda rohelist ollust tassitäie vee sisse. Siis käskis ta mul selle ära juua, mille peale ma nina kirtsutasin.

„Sul on valida kas see või surm," ütles ta nagu valiksin ma kahe eri värvi pliiatsi vahel. Kui ma selle joogi joomisse oleksin ära surnud, oleksin end alati saanud lohutada sellega, et ma oleksin niikuinii ära surnud. Tuli siiski välja, et joogi maitse oli tunduvalt parem kui välimus, kuigi mul ei hakanud peale selle joomist sugugi parem.

„Vastumürk aitab mürgi vastu, mitte külmetuse," selgitas arst. Tundus, et pidin veel kauaks tema juurde jääma.

„Milline see mürk välja näeb?" küsisin.

„Miks sa midagi sellist teada tahad?"

„Et järgmine kord, kui keegi mind mürgitada tahab, siis ma oskaksin sellest hoiduda."

„Seda pannakse tavaliselt jookide sisse, eriti kuumade ja see lahustub, nii et sa ei saaks sellest arugi, kui see su joogi sees on."

„Milline see siis on?"

„See on midagi kakao - või kohvipulbri sarnast."

„Ahhaa, nii et ma hoidun edaspidi kakao ja kohvi joomisest."