Kaks elu: Suur sõda

15. Lumised tegevused

Seekord oli kooli minek hoopis teistsugune. Lendhõljuk läks ebatavaliselt vara, jaamas olid paljud lapsed koos oma vanematega - isegi vanemate klasside õpilased, varem polnud neil küll kedagi kaasas olnud, Maikot polnud nähagi. Igatahes jaam oli nii rahvast täis, et isegi kui Maiko oleks seal kusagil olnud, poleks ma teda näinud, sest ma ei saanud liikudagi.

Tavaliselt tormasid kõik hõljuki saabudes ustest sisse, et parimaid kohti saada, aga seekord tulid mingisugused suured ülikondades mehed ustest välja, kes kontrollisid kõigi õpilaspileteid enne, kui uksest sisse lasid. Õnneks oli mu pilet rahakoti vahel taskus ja mitte kohvris, sest siis oleksin seda otsima jäänudki.

Sain taas oma hea vana koha. Kui hõljuk lõpuks lapsi täis oli ja me liikuma hakkasime, tundus mulle nagu oleksin hoopis kusagil mujal - ei olnud rääkimist, muusika kuulamist, nii vaikne oli, et võis oma hingamist kuulda. Tõsiselt kohutav vaikus. Panin klapid pähe, et mitte hulluks minna.

Floral, Faunal, Demonikal ja Speeral me ei peatunudki. Teistel planeetidel oli tugev turvakontroll ja tavapärasest vähem lapsi tuli peale. Tavaliselt võis hõljukis lausa kitsaks minna, aga seekord võis rahumeeli endale istekohta valida.

„Kas te Maikoga tülitsesite jälle?" küsis Grete niipea, kui minu vastu istus.

„Ei, kas sa nägid teda?" küsisin elavalt.

„Ei, teda lihtsalt ei ole siin, nii et ma eeldasin, et te olete."

„Ma pole teda reedest saadik näinud."

„Millest te reedel siis rääkisite?"

„Ma käisin ta koera talle tagasi viimas. Ta tahtis, et ma tema majast välja kaoksin."

„Täitsa jama lugu siis," ütles ta kaastundlikult. „Muide, aitäh maailma päästmise eest!" elavnes ta.

„Maailma päästmise?"

„Jah, see telesaade, mis sa tegid. Seda näidati igal planeedil ja see mõjus koheselt."

„Tore, et ma midagigi suudan."

„Ära ole nii morn. Usu mind, on magiaane, kellel on palju rohkem, mille pärast muretseda."

„Ma tean."

„Igaljuhul rääkides muredest. Need turvakontrolli tüübid ikka täiega ahistavad. Kes ma nende arust siis olen, et nad mind hõljukisse ei lase. Varem pole küll keegi kahelnud selles, kas ma olen õpilane või mitte."

„See on tõepoolest imelik. Kronal saatsid paljud vanemad oma lapsed see veerand kooli. Tavaliselt pole seda ka olnud ja me jätsime pooled planeedid vahele."

„Võibolla nad tulevad ise. Nendel planeetidelt pole kunagi palju lapsi tulnud. Säästame ehk kütust?"

Me veetsime tee imelike teooriaid välja mõeldes ja mitte ainult sellest, miks me osad planeedid vahele jätsime, vaid ka kõigest muust, isegi sellest, miks Maiko otsustas minu tüütamise asemel mind eirata.

*

Umbes veerand minu klassi õpilastest jätsid kooli tulemata. Keegi ei täpsustanud miks see nii oli. Pealegi oli terve kool suure masenduse all ja paistis, et ma olin ainuke, kes aru ei saanud, mis toimub. Kõik veetsid vahetunnid peegliga rääkides või seda närviliselt käes hoides. Õhtud veedeti telekast uudiseid vaadates. Üritasime kooliraadios kõiki rõõmsamaks muuta, aga see oli natuke keeruline arvestades, et Ilona ja Kaio polnud just kõige rõõmsameelsemad. Maiko vältis mind endiselt.