Kaks elu: Suur sõda

32. Lõplik otsus

Me olime viimased, kes kohale jõudsid. Mu isa kabinet ei tundunud enam kõige suurema kabinetina, mida ma näinud olin. See on täielikult ülerahvastatud ja ma nägin trügimisega päris korralikult vaeva, et jõuda kusagile, kust ma midagi näeksin ka, kuigi näha polnud tegelikult midagi. Kõik tähtsamad isikud olid kokku kutsutud, et selle rahu sõlmimine ikka ametlikuks teha. Kohal olid ka kõigi planeetide valitsejad, peale Monika, kes vist endiselt peitis end kusagil. Arutelu oli kestnud kogu öö. Kumbki kuningatest polnud magama läinud ega üldse kabinetist väljunud.

Speera kuningas paistis äärmiselt vaevatud olevat. Pakkusin, et leping polnud just tema kasuks tehtud, mis tegelikult polnud üldse loogiline, sest ta oleks võinud selle sõja võita, kui mina ja Andrus midagi teinud poleks.

Leping loeti ette Aeternuse poolt. Enamik sellest oli mingi suvaline ametlik loba, millest ma isegi midagi aru ei saanud. Põhiline mõte seisnes aga selles, et Speera ja Demonika pidid kõik vallutatud planeedid tagasi andma nende õigetele valitsejatele. Samuti pidid nad laiali saatma oma sõjaväed. Speeral võis olla ainult nii suur sõjavägi, kui selle kuningalossi kaitsmiseks vaja läks. Demonikal kaotati kuninglik võim ja see oli nüüd täielikult Krona kontrolli all. Ma mõtlesin küll, kuidas nad Monika sellega nõusse saavad, aga ju oli keegi sellega juba tegelenud. Speera ei pidanud ühtegi kahju hüvitama, küll aga keelati kõigil seal elavatel isikutel lahkuda planeedilt määramata aja jooksul, mis minu arust oli päris karm reegel, kuidas ma siis Andrusega kokku peaksin saama. Määramata aeg võis ju tähendada ühte päeva, aga samas ka sajandeid.

Seal oli veel terve rodu asju, mida üks või teine tegema peab. Lõpuks ma enam ei viitsinud kuulatagi. Kui ma olin peaaegu püstiseistes magama jäänud tuli kohalolijate allkirjade andmise koht. Tundsin end päris uhkelt, kuna sain sellisele tähtsale paberile allkirja anda.

                                                                                                  *

Peale seda toimus uhke lõunasöök kõigi allkirjastajate vahel. Õhtuks olid kõik lahkunud. Loomulikult soovisid kõik kuningad isiklikult oma rahvale rahu saabumisest teatada, ülejäänud tahtsid lihtsalt rahulikku õhtut perega nautida.

Andrus ja ta isa pidid samuti lahkuma koos kogu oma ülejäänud sõjaväega.

Kui ma esimese korruse vestibüülist mööda jalutasin nägin Andrest edasi-tagasi saalimas.

„Paistab, et keegi on väga närviline," ütlesin talle.

„Mh?" Ta tõstis pea oma saabastelt. „Teie kõrgeausus!" ütles ta ja tegi kummarduse.

„Mis ajast sa minusse nii suhtud?"

„Igaks juhuks, ma ei tahaks teid kuidagi solvata."

„Miks sa seda peaksid tegema?"

„Ma ei taha, et lepingutingimusi veel hullemaks muudetaks."

„Ma ei usu, et keegi neid enam muudab ja teil läks päris hästi. Oleks võinud palju hullemini minna. Näiteks nii nagu Demonikal läks."

„Ma teadsin, et te toote jama juba sellest ajast saadik, kui teid suvel nägin."

„Ja ometigi olid sina see, kes tahtis, et mina ja Andrus omavahel hästi läbi saaksime."

„Hästi läbi saamine on kaugel sellest, mis te praegu üksteisele olete."

„See sõda oleks ükskord niikuinii lõppenud, ükskõik, kas mina ja Andrus oleksime koos olnud või mitte."