Kaks elu: Suur sõda

31. Viimane võitlus

Ma olin väga vihane ja võitlesin, kuidas jaksasin. Osaliselt oli see kindlasti Musta päeva pärast, aga samas olin osaliselt ka enda peale vihane, et olin lasknud Maikol ära minna. Kusjuures tema vastu mul mingit erilist viha polnudki. Võib-olla oleksin pidanud laskma tal selgitada, aga ma ei usu, et oleksin lihtsalt suutnud edasi elada kellegagi, kes nii palju halba on üritanud minu vastu teha, isegi kui ta ema seda tal teha käskinud oli ja ta ei olnud mulle kordagi otseselt haiget teinud. Igatahes nii oligi parem - Monika ei saanud talle enam midagi öelda, et panna teda minu juurde tagasi tulema ja mulle haiget tegema.

Otsustasin nüüd täielikult lahingule keskenduda, sest üks mõõga löök oli napilt mu kaelast mööda läinud. Monikal oli õigus olnud – Speera sai väga hästi hakkama ka ilma deemoniteta ja isegi kui ma võitlesin kümne mehe eest, ei teinud ma tasa seda, kui palju neid tegelikult vaja oleks läinud. Kuningad võitlesid üksteisega ja paistsid päris võrdses seisus olevat. Olukord oli päris lootusetu ja ma ei teadnud ühtegi loitsu või võimet, mis aidanud oleks, sest sellises sagimises oli niigi keeruline aru saada, kes kelle eest võitleb, mõni tugev võime oleks võinud asja veel hullemaks muuta. Mõtlesin korraks need prototüüpidest masinad appi võtta, aga neist poleks vist palju kasu olnud, kes teab, kelle kallale need läinud oleksid.

Korraga lõin, päris lahingu keskpaigas olles, oma mõõga Andruse oma vastu. Vaatasime üksteisele tõsiselt otsa. Ma ei tahtnud talle haiget teha ja teadsin, et tema mulle ka mitte. Teised paistsid meist heaga eemale hoidvat ja jätsid meile isegi ruumi võitlemiseks. Meie mõõgad olid samas asendis kui enne, kumbki meist ei liigutanud ega lausunud sõnagi. Nagu male, kus mõeldakse kümme käiku ette, enne kui käiakse, aga praegu kõigest ootasime kumb esimese käigu käib. Olin valmis kõigeks, peale selle ootamatu käigu, mille Andrus tegi. Ta lihtsalt lasi mõõga käest, nii et see kukkus maha ja seejärel tõstis ta käed üles nagu annaks alla.

„Tee, mis sa tegema pead. Ma ei hakka sinuga võitlema."

„Mida?! Sa ei saa nii teha!" Igaksjuhuks osutasin endiselt mõõgaga tema suunas.

„Ma ju ütlesin, et teen ükskõik mida, et su elu päästa. Ma ei kavatse olla see, kes selle sult ära võtab."

„Mida sa siis tahaksid, et ma teeksin? Ma ei kavatse sulle haiget teha." Andrus naeratas ja tuli aeglaselt minu poole, käed endiselt üles tõstetud. Ta peatus päris minu ees ja võttis sellest käest kinni, millega ma mõõka hoidsin ning tõmbas seejärel mu täiesti enda vastu ja suudles mind. Esialgu olin väga üllatunud, aga ta ei lasknud lahti. Ma panin käed ümber tema kaela, mõõk endiselt ühes käes ja sulgesin suudeldest silmad. Kuulsin ümberringi mõõkade kolinat, mitte sellist, mis tavaliselt võitlemise käigus on, vaid sellist, kui keegi mõõga maha viskab.

Kui me lõpetasime, valitses meie ümber täielik vaikus, aga silmade avades nägin, et kõigi pilgud olid meil. Kõige lähemal seisid meie isad, näod täis üllatust, viha, ehmatust, segadust, jahmatust ja kindlasti midagi veel. Nad olid täiesti sõnatud. Mõlemad vaatasid korra üksteise poole korra meie poole ja siis otsast peale nagu loodaksid leida kedagi, keda süüdistada, aga suutmata otsustada, kes süüdi olema peaks.

                                                                                                              *

Lahing jätkus natuke teistsugustes tingimustes. Lahinguplatsil pakkisid kõik oma asjad kokku. Kuningad läksid lossi minu isa kabineti ja vedasid mind Andrusega kaasa. Need, kes meid lossis nägid olid minestuseini üllatunud.

Nägin Gretet trepi varjust meid piilumas. Ta oli samuti äärmiselt üllatunud.

„Sa pead nüüd Andrusesse teist moodi suhtuma hakkama. Ta just lõpetas sõja," ütlesin talle telepaatiliselt. Ta ehmatas sellest nii ära, et jooksis ülemisele korrusele.