Kaks elu: Suur sõda

3. Sõjamängud

Järgmisel päeval paistis taas päike ja trennid läksid edasi. Oleks võinud ju loota, et Andrus hoiab minust nüüd eemale, aga ei. Ta hakkas väga kindlameelselt mul igal pool järel käima ning vabandust paluma. Esimesel paaril päeval ma lihtsalt ignoreerisin teda, järgmistel päevadel üritasin teda igat moodi eemale ajada, kas vette visates, energialainetega eemale lükates, karjudes, mõõgaga ähvardes, kuid mitte milleski polnud kasu. Ühel õhtul kui ma taaskord Andruse eest põgenesin, suutsin piisavalt ära põigelda, et ta mu silmist kaotas, siis läksin Maiko toa ukse taha ning tagausin nii kõvasti kui jaksasin. Kui ta ust avama tuli, siis ei jäänud ma tema kutset ootama, vaid tulin sisse ning pugesin voodi alla.

„Mida sa teed, kui tohib küsida?" küsis ta.

„Põgenen Andruse eest."

„Kas sa pole seda mitte juba nädal aega teinud?"

„Ja siis? Ma põgenen nii kaua, kuni me laagrist koju saame või kuni ta alla annab."

„Või kuni sina talle andeks annad."

„Seda ei juhtu kunagi. Pealegi sa võiksid ise ka midagi ette võtta, et teda minust eemale hoida."

„Ma arvan, et siia ta ei tule, nii et kui sa tahad, siis me mõtlesime just kaarte mängima hakata, sa võid ka liituda."

„Olgu peale," nõustusin ning ronisin voodi alt välja.

Nii ma hakkasingi iga õhtu nende juures kaarte mängimas käima, et Andrusest eemale hoida. Päeval see muidugi ei õnnestunud, aga mis mul ikka muud üle jäi, kui teda taluda. Lihtsalt päevad läbi järjest kuulata anna andeks, anna andeks, anna andeks, anna andeks, anna andeks, anna andeks, anna andeks.

Ühe õhtusöögi ajal mulle lihtsalt aitas sellest ja ma karjusin püsti seistes üle terve söökla: „Olgu ma annan andeks, lihtsalt jää juba vait!" Kõik pöörasid oma pilgud minule, mispärast ma kiiresti tagasi toolile istusin. Peale seda valitses suur vaikus.

Õhtul, kui me taas kaarte mängisime, koputas Andrus uksele.

„Kas Anabell on siin?" küsis ta.

„Ma arvan, et ta ei taha sind näha," ütles Maiko.

„Kas ma tohin sinuga korraks rääkida?" küsis ta nüüd minult, üle Maiko õla vaadates. „Ma luban, et ei ütle midagi, mis sulle ei meeldi."

„Kas see üldse on võimalik?" küsisin talt, kuid läksin siiski uksest välja.

„Mida sa siis nüüd tahad?" küsisin kui ukse enda järelt kinni olin tõmmanud. „Ma juba andsin andeks."

„Ma tean, aga sa ei mõelnud seda tõsiselt." Hakkasin juba midagi kurja vastu ütlema, kuid ta jätkas kiirelt: „Aga mul ükskõik. Sellest piisas."

„Nii et miks sa siin oled?" seekord olin lihtsalt segaduses.

„Ma tulin ütlema, et nüüdsest ma olen täpselt selline nagu sa tahad, et ma oleksin."

„Miks sul seda öelda oli vaja? Oleksid võinud lihtsalt eemale hoida ja ma oleksin rahul olnud."

„Sa teed selle väga raskeks."

„Ma tean. Anna andeks, see oli natuke õelalt öeldud.... Ma ei saa aru, miks sa ei või olla selline nagu sa siis olid, kui me viimati üksteist nägime."

„Ma olen täpselt samasugune, aga sa lihtsalt norid tüli, nii et mul on väga raske iseendaks jääda."

„Nojah, selline ma olen, aga kui sa jälle iseendaks saad, siis anna teada, võibolla me saaksime isegi läbi omavahel." Ta naeratas ja hakkas juba ära minema, kui ma temalt küsisin: „ Kuule, seal metsas... Ma tean, et sa ei kaotanud seda tuleringi ära, sest sa ei valetaks mulle, aga miks sa ikkagi ära läksid?"