Kaks elu: Suur sõda

25. Avapauk

Ärkasin öösel karjatades. Olin näinud suurt ainult musta kandvat armeed kooli poole tulemas. Väljas sadas vihma. Ma kandsin kehalise riideid ja seisin liikumatult nagu oleksin maa külge naelutatud. Paistis, et olin oma vanad unenäod tagasi saanud.

Jooksin kiirustades direktrissi toa ukse taha ja tagusin seda, kuni ta ukse avas.

„Anabell, mis juhtus?" küsis ta ärevalt.

„Ma nägin õudusunenägu." Sellest piisas, et ta mind tuppa tiris, diivanile istuma pani ja ise mulle ärevalt otsa vaatas.

„Mida sa nägid?" küsis ta ja võlus kuskilt välja klaasi suhkruveega.

„Armeed kooli suunas tulemas," vastasin hingeldades.

„Kas sa nägid, millal nad tulevad?"

„Väljas sadas vihma ja mul olid kehalise riided seljas. Nii et see võib olla vabalt homme, kui mul kehaline on." Vaatasin õue, kottpime oli, isegi kuud polnud.

„Seda ma kartsingi." Ta oli näinud arvatavasti seda sama. „Aga ma eeldasin, et sa näed midagi sellist natuke varem unes. Kas sa oled üleväsinud olnud?"

„Jah, arvavasti," ütlesin. Kuigi tegelikult oli asi vist pigem Maikos olnud.

„Olgu siis, mine magama. Küll me homme midagi välja mõtleme."

*

„Kuidas siis üksi olla oli?" küsis Maiko hommikul.

„Üllatavalt õudne."

„Kas tõesti?" Ta muidugi oli seda vastust juba ette teadnud, tundes kõike, mida mina tunnen.

„Kas sa oled hiljuti minu peal mingit loitsu kasutanud?" küsisin otse välja.

„Ei, kas oleksin pidanud?"

„Ma ei tea. Lihtsalt kui ma sinuga olen siis ma ei näe õudusunenägusid, aga niipea kui sind pole, siis kohe näen."

„Kas sa tõesti arvad, et ma pean kasutama loitsu, et sind turvaliselt tundma panna?"

„Ega vist. Vabandust, et küsisin."

*

Direktriss küll lubas probleemiga tegeleda, aga ma ei näinud teda terve päeva jooksul kordagi. Õhtul olin lausa päris närvis ja tegin enne magama minekut umbes kümme kilpi ümber enda, korteri ja terve kooli. Maikot ei näinud ma peale hommikusööki samuti. Isegi otsisin teda vahepeal, aga andsin siis alla ja lootsin, et ta ilmub lihtsalt välja.

Nägin öösel seda sama unenägu, mis ennegi. Ma ei tundnud tervest armeest kedagi. Samuti polnud kedagi kedagi ka minu läheduses. Olin ainult mina ja armee, mis järjest lähemale ja lähemale tuli, aga kuidagi kohale ei jõudnud. Võtsin seda kui head märki.

Hommikul palusin kõigil oma sõpradel üksteise läheduses püsida ja mitte kusagile üksi minna.

„Isegi mitte vetsu?" küsis Grete.

„Kui sa lähed, siis vähemalt ütle kellelegi."

„Millest selline paanika?" imestas Ilona.

„See on lihtsalt ettevaatusabinõu. Olge täna kõigeks valmis."

Kehalise tunni alguses oleksin peaaegu oksele hakanud. Mu närvisüsteem ütles üles.

„Äkki sa peaksid arsti juurde minema?" pakkus Grete.