Kaks elu: Suur sõda

2. Laagrielu

„Sina ka siin! Ma arvasin, et sa ei tule enam kunagi Speerale tagasi, eriti arvestades seda, kuidas sa lahkusid eelmine kord," ütles Andrus minu kõrvale trügides. Ma ei teadnud, kas ta mõtles seda, et ma lahkusin vihaselt või seda, et ma lahkusin teadvusetult, aga ma ei tahtnud teada ka.

„Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, mind sunniti siia tulema," vastasin nägu tema poole pööramata ning jätkasin Andrese treeningplaani kuulamist. Ma ei olnud päris kindel, kuidas ma hakkama saan, sest ma polnud üle aasta korralikult trenni teinud.

„Sa ei tundu nagu tüdruk, keda saab väga sundida midagi tegema."

„Ei olegi," vastasin kergelt ärritatult ja ma olin päris kindel, et Andrus sai sellest aru, kuid jätkas sellegipoolest.

„Nüüd saad neli nädalat Speeral veeta, võibolla su arvamus muutub."

„Ma ei usu, et muutub." Kõndisin tema juurest eemale, kuid ta lihtsalt tuli mulle järgi.

„Kas sa oled tegelikult ka terve planeedi peale vihane või ainult minu?"

„Mida sa ise arvad?"

„Ma arvan, et su viha pole õigustatud."

„Ütle seda nendele, kes sinu pärast ära surnud on."

„Olgu, aitab küll teie kahe naaklemisest, hakkame trenni tegema!" ütles Andres ning hakkas ees jooksma, teised järel.

„Nad oleksid kunagi niikuinii ära surnud. Kas vanadusse või oleks keegi teine nad ära tapnud. Nii juhtub nendega, kes tüli norivad." See ajas mu isegi vihasemaks, sest nüüd ta lausa tunnistas, et oli need tüübid vabatahtlikult üles andnud.

„Nii et kui keegi sulle siin laagris piisavalt närvidele käib, siis sa tapad ta ära?" Ta sai aru, kuhu ma sihtisin.

„Sa tead ise ka, et see polnud see, mida ma öelda tahtsin. Pealegi praegu norid sa tüli täiesti ilma põhjuseta." Mulle hakkas ka nii tunduma, kuna need tüübid olid üritanud meid päriselt ära tappa ja väärisid vahistamist, aga mitte surma ja ma ei kavatsenud alla anda, sest ma olin tema peale ikkagi vihane.

„Põhjusi leiab alati."

„Kas sa lihtsalt ei võiks sellest juba üle saada?"

„Ma ei kavatse sellest mitte kunagi üle saada ja ma ei kavatse kunagi sinuga sõbraks hakata, nii et lõpeta üritamine."

Andres jooksis meie vahele ega öelnud midagi, kuid me ei saanud enam üksteisega korralikult vaielda ka.

Õnneks pidasin terve trenni korralikult vastu. Peale jooksmist tegime kõhu-, seljalihaseid, kätekõverdusi ja tõmbasime lõuga, siis jooksime veel natuke, venitasime ning läksime duši alla. Teiste trennid polnud veel lõppenud, nii et poistel vedas - järejorda polnud. Mul vedas, sest võimete kasutamine trenni ajal polnud keelatud. Lisa jõu võlumine pole mulle kunagi rohkem meeldinud.

Olin oma toas täpselt õhtusöögi ajani ja läksin siis ettevaatlikult iga nurga juures peatudes sööklasse. Sinnamaani plaan Andrust vältida õnnestus, aga sööklas tuli välja, et ainus vaba koht oli tema kõrval, mida ta oli spetsiaalselt mulle hoidnud. Pahaselt istusin tema kõrvale ning põrnitsesin oma toitu, mis polnud sugugi ahvatlev.

„Niisiis, kas oled valmis jätkama sealt, kus me pooli jäime?" küsis ta.

„Kas sealt, kus ma sind väldin või sealt, kus me räägime paljud sinu pärast surma on saanud?"

„Sealt, kus ma üritan sõbralik olla, aga sa ei võta vedu."

„Ma juba ütlesin, et ma ei taha sinuga sõber olla ega üldse rääkidagi."