Kaks elu: Suur sõda

8. Raadio hääl

Järgmisel nädal toimusid katsed raadio saatejuhtide valimiseks. Iga vahetund pandi kokku kolmeliikmeline meeskond ja nad pidid koos korraldama kümneminutilise vestlussaate ilma varasema harjutamiseta.

Oma „õnneks" sattusin kokku kaksikutest tüdrukutega, kes patrasid nii pea, kui nad eetrisse said, mingist kutist, kelle nimi oli Petro. Kuna kogu jutt piirdus selle tüübi sõimamisega ja tema halbade omaduste välja toomisega, siis ma püüdsin kogu hingest teemat mujale juhtida. Lõpuks see ka õnnestus, aga siis sai vahetund ka läbi.

Grete arvas, et ma olin päris hea ja ega temagi poleks osanud midagi paremat öelda, kui seda, mida ma seal ütlesin, kuigi ta isiklikult oleks need tüdrukud lihtsalt laua alla kinni sidunud.

Tundus, et ka teistele meeldis, sest ma sain järgmisesse vooru, mis toimus reede õhtul. Mind pandi taas kahe inimesega kokku, kes olid kõvasti normaalsemad kui minu eelmised paarilised, aga nende jutt oli lihtsalt väga väga igav, kuigi juttu neil jagus. Me pidime kolmekesi tunniajase saate tegema ja ettevalmistusaega oli viis minutit. Plaan oli see, et need kaks ainult rääkisid ja kui jutt väga igavaks läks viskasin paar naljakat kommentaari vahele või mängisin mõne laulu. Nad ei pannud isegi tähele.

Laupäeval selgusid tulemused. Ma saigi raadiosse. Hüppasin umbes tund aega mööda kooli ringi. Minu kaks paarilist pidid olema Ilona (kui ta poleks saanud, siis oleks meie koolil midagi tõsiselt viga, sest ta teab ju kõigest kõike) ja siis üks poiss, keda ma ei tundnud, aga ta oli samast klassist, kust Ilona. Meid kutsuti žüriiga kohtuma, kuhu kuulusid õpilasesinduse president, kooli direktor, huvijuht ja kaks lõpuklassi tüdrukut. Marko ütles, et mind valiti, sest mul oli suurepärane huumorimeel ja hea muusikamaitse. Üllatusin mõlema peale, aga kui mind valiti, siis järelikult oli tal õigus. Rääkisin sellest Maikole ka. Ta arvas, et mul pole väga hea huumorimeel, sest teda ma naerma ajada küll ei suutnud, aga siis vaatasin ma talle tõsise näoga otsa ja ta kukkus naerma.

Andrus arvas, et see oli suurepärane saavutus. Ta oli ise oma koolis õpilasesinduse president. Ma poleks kunagi osanud arvata, et teda midagi sellist üldse huvitada võiks.

Raadioga läks väga hästi, kui välja arvata fakt, et me pidime iga hommik enne teisi üles tõusma, et oma hommikuprogrammiga kõik üles ajada. Sellegipoolest oli see väga lõbus. Kõige naljakam oli teateid ette lugeda. Õpilastele tõepoolest meeldis tõeliselt imelikke teateid saata. Õppimisega ei tekkinud sugugi probleeme. Kui mõni kontrolltöö pidi järgmine tund tulema, siis arutasime materjali valjult raadios läbi või lasime terve vahetunni muusikat. Söögivahetunnil ei toimunud midagi, aga me töötasime põhimõtteliselt hommiku poole seitsmest õhtu kella seitsmeni iga päev.

Ühel päeval peaaegu veerandi lõpus ütles Ilona, kes jäi meie raadiosaatesse täiega hiljaks, et tal on suurepärane uudis, mida teistega jagada. Muidugi ei hakanud me teda takistama.

„Tähelepanu kõik kuulajad! Toimunud on midagi hämmastavat. Glaciesi printsess Isadora, kes on ka meie kooli vilistlane ja Krona prints Chris kihlusid eile õhtul." Ilona ikka veel kilkas, kui ta seda rääkis ja peale seda ka.

„Isadora just helistas ja ütles mulle", seletas ta meile, kui mikrofonid välja lülitati. Ma olin täielikus šokis - mu vend kihlus ja ei öelnud mulle midagi. Kuigi Isadora ütles Ilonale ka alles nüüd ja nad kihlusid alles eelmisel õhtul, aga sellegipoolest Chris rääkis mulle igasuguseid asju ja nüüd ta kihlus ja ei öelnud mulle midagi.

„Kas midagi on viga?" küsis Ilona. Mu jahmunud näoilme ei olnud just rõõmus.

„Ei, kõik on korras. Ma olen lihtsalt üllatunud."

„Chris pole sulle midagi öelnud?"

„Ei, aga eks ta räägib mulle varsti. Võibolla ongi ta juba helistanud ja ma pole tähele pannud." Ma kontrollisin oma telefoni, seal polnud ühtegi vastamata kõnet.

„Küll ta sulle helistab. Neil on meediaga kindlasti palju tegemist praegu."

„Isadoral oli küll aega."

„Nojah, aga ta ütles, et tal oli kiire ja rääkis lihtsalt hästi kiiresti. Neid kindlasti näidatakse täna õhtul uudistes." Näidati ka.

Ma helistasin õhtul peale uudiseid Chrissile ja soovisin talle õnne.

„Tšau, Chris, palju õnne kihlumise puhul!" millest sa mulle midagi ei rääkinud.

„Oi, aitäh!"

„Kuidas siis koolis on?" Ma hakkasin juba vastama, kui ta ütles: „ Tegelikult sul hakkab ju vaheaeg varsti, siis näeme. Mul pole praegu aega." Ta katkestas kõne.

Ma sõimasin meediat pool õhtut taga, aga siis tuletasid mu korterikaaslased mulle meelde, et ma olin ise kooliraadios, mis oli ka põhimõtteliselt meedia. See ei teinud mu tuju paremaks. Vähemalt oli Grete lõpetanud minu klubidesse sokutamise, sest raadio andis mulle piisavalt populaarsus. Isegi nii palju, et ta käis aeg-ajalt raadios külalisesinejana, et minuga seda populaarsust jagada. Kellelgi polnud selle vastu midagi. Saimegi natuke puhkust.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma tean, et lubasin, et selles osas tuleb vähem kooli ja rohkem kõike muud ja ausõna tuleb ka. Oodake ainult järgmist osa, mis tuleb järgmisel laupäeval. Loodetavasti pole Te veel väga pettunud ja jätkate lugemist.