Kaks elu: Suur sõda

6. Tagasi kooli

Suvi sai siiski oodatust kiiremini läbi nagu tavaliselt ja juba pidigi tagasi kooli minema. Seekord tõmmati neli klassi kokku kaheks vastavalt sellele, mida õppida tahad, kas tehnilist maagiat või looduslikku maagiat. Tavaliselt valisid lapsed selle järgi, mis võimed neil olid, näiteks Maiko õppis loodusliku maagia klassis, sest tema võimed seostusid kõik tulega, mis on üks neljast elemendist, aga kuna minul olid kõik võimed, siis ei suutnud ma sugugi valida, kumbasse klassi minna. Otsus tuli teha enne kooliaasta algust ja kuna Grete valis loodusliku maagia, siis ma valisin ise ka selle koos terve hunniku valikainetega, millest enamik seostusid tehnilise maagiaga.

Kui eelmine aasta oli peamiselt mõeldud selleks, et kõik õpiksid oma võimeid kasutama, siis tulevane aasta oli mõeldud võimete edasi arendamiseks ja seda kuni viimase aastani välja. Loomulikult õpetati koolis muud ka kui ainult võimete kasutamist, aga paljud võimed aitasid erinevates ainetes kaasa. Näiteks osata võlujõuga panna pastakas enda eest kirjutama, aitas ikka tohutult. Ega Maagias polnudki ühtegi sellist tööd, kus võluvõimeid ei kasutatud ja enamik valisid oma võimete järgi töö ka, sest võimed tegid töö lihtsamaks. Kui oli võime asju parandada, siis hakati kingseppaks, kellaseppaks või mehaanikuks. Kui oli võime vee üle, hakati vetelpäästjaks, tuletõrjujaks või kui ei vea siis koristajaks. Isegi spordis olid võimed tähtsad, sest kergejõustiklaseks ilma kiirus- ja/või jõuvõimeta küll ei saanud, kuigi olid ka võimeteta sportlaste võistlused. Igaljuhul koolis õppisime loomulikult ka matemaatikat, keemiat ja ajalugu, kus võimetega ei saanud väga midagi teha, aga ka teisi aineid, kus oma võimeid sai välja arendada, näiteks kehaline.

Nüüd pidi igatahes kool keerulisemaks minema, kuna erinevalt paljudest teistes, oskasin ma oma võimeid juba enne kooli kasutada, mis tähendas, et minu jaoks oli kool lihtne, aga nüüd olid kõik enam-vähem samal tasemel ja seetõttu muutub õppimine raskemaks.

*

Esimese septembri hommikul sain lendhõljuki jaamas Maikoga kokku. Kuigi seda ei saa päris kokku saamiseks nimetada, sest ta ei pannud mind isegi tähele, olles liiga hõivatud oma sõpradega rääkimisega, keda tal leidus äärmiselt palju. Polnud siis ime, et ma teda terve suve kusagil ei näinud, ilmselt reisis ta mööda päikesesüsteemi ringi koos oma sõpradega.

Trügisin järjekorra kõige ette, kui tuli aeg hõljukisse minna, ja sain seetõttu väga hea pehme koha otse suure akna vastas ja kohvik polnud minust ka väga kaugel.

Kõige nõmedam kogu selle hõljuki teema juures oli see, et see alustas laste peale võtmist Kronalt ja käis siis läbi kõik teised planeedi ning maandus lõpuks Krona teisel pool, kus asus kool, selle asemel, et jätta Krona viimaseks nagu oli olnud eelmisel aastal. Arutasin seda oma isaga, kes arvas, et sellest peaksin ma kooli direktoriga rääkima.

Kell oli alles pool seitse hommikul. Panin kõrvaklapid pähe, toetasin pea vastu seina ja jäin magama.

Ärkasin kerge müksu peale, mis tuli sellest, et kõik lapsed olid lõpuks hõljukisse saanud ja me hakkasime Kronalt liikuma. Kell oli juba seitse saanud. Ma jäin uuesti magama.

Kui ma taas ärkasin, ehmatasin end poolsurnuks ja karjatasin nii kõvasti, et kõik ümber ringi pöörasid näod minu poole.

„Tere hommikust sulle ka!" ütles Maiko minu vastas istudes, mis oli ka põhjus, miks ma nii kohutavalt ehmatasin.

„Sa ei tohi lihtsalt niimoodi välja ilmuda!" ütlesin ikka veel hingamist taastades.

„Kas sa oleksid pigem tahtnud, et ma sind üles ajan?"

„Ei, aga ma mõtlesin, et sa oled oma sõpradega."

„Olingi, terve suve. Nüüd hakkan jälle tööle." Ta saatis mulle oma kõige kenama naeratuse.