Kaks elu: Suur sõda

27. Jutuajamine

Koridoris pea maas kõndides põrkasin kokku Aeternusega.

„Tervist, kõrgeausus, kui huvitav, et ma teiga kokku põrkasin," ütles ta.

„Vabandust! Kas te võtate ka koosolekust osa?"

„Ei, mina sõdu ei aruta. Mul on kokkusaamine kuningaga, aga paistab, et tal läheb veel aega."

„Seda küll."

„Ehk tutvustate mulle ajaviiteks lossi? Ma pole siin juba sajandeid käinud."

„Ma ei usu, et see väga muutunud on, kui välja arvata see, et kasutatakse lambipirne küünalde asmele ja kirjutamiseks kasutatakse arvutit."

„Meeldetuletuseks võiks siiski ühe tiiru teha."

Kuna ta käis nii kohutavalt peale, siis tutvustasingi talle lossi, aga ainult tähtsamaid kohti. Ta paistis kõigest äärmiselt huvitatud olevat, kuigi ta ise teadis lossist tegelikult poole rohkem kui mina ja rääkis mulle igasuguseid huvitavaid fakte.

Galeriis, kus oli maal Katariina ja Arnoga, jäi Aeternus pikalt seisma ja silmitses teost väga põhjalikult.

„Kas sa tundsid neid? Nagu isiklikult?"

„Jah. Väga hästi isegi." Ta silmitses Katariinat väga igatseva pilguga.

„Kas ta meeldis sulle?" Ta sai mu küsimusest aru küll ja muigas.

„Jah. Aga tal oli juba Arno. Me olime väga head sõbrad, aga Arnoga ma väga hästi läbi ei saanud, mis on tegelikult päris arusaadav. Kokkuvõttes said nemad elada õnnelikult elu lõpuni ja mina elan igavesti ilma õnneta." Aeternus ei paistnud tegelikult üldse vana - kahekümnendate lõpus või kolmekümnendate alguses.

„Aga Katariina tegi su surematuks?"

„Jah. Ta ütles, et lõpus on kõik õnnelikud ja kui ei ole, siis pole see lõpp. Minu surematus lõppeb siis, kui ma õnne leian."

„Nii et sa pead endale tüdruku leidma või midagi?" Loobusin viisakast kõnelemisest, sest Aeternus tundus piisavalt tore, et temaga tavaliselt vestlust arendada.

„Või midagi." Uskumatu, et kõigi nende aastatega pole ta endale kedagi leidnud. Huvitav, kas Katariina oli siis tõepoolest nii võrreldamatu teiste endavanustega. Me vaatasime veel mõnda aega vaikides maali.

„Kas liigume edasi?" küsisin.

„Ei, jääme siia mõneks ajaks. Ma tahan teile midagi rääkida." Me istusime pingile, mis oli maali vastas.

„Te kindlasti teate legendi Katariinast?"

„Muidugi.

„Aga kas ka Arnost."

„Mis legend siis tema kohta on?" Väga huvitav, et ma seda ei teadnud, kuna ma pidin ju kuidagi Katariinaga ühendatud olema, aga ausalt öeldes ei teadnud ma absoluutselt mitte midagi sellest, mis ei seostunud temaga. Ma küll teadsin ta laste nimesid, aga näiteks kellega nad abiellusid ja kuhu planeetidele nad elama läksid, seda ma ei teadnud.

„Ma arvan, et te teate, et ta elas oma vanaisaga." Noogutasin.

„Kas te teate ka miks?"

„Ta vanemad oli surnud?" pakkusin.
„Peaaegu õige," ütles ta muiates. „Isa oli surnud, ema mitte. Ta ema oli vangis."

„Vangis?" imestasin.

„Arno isa mõrvati ja kuna ta ema oli pooleldi deemon ei hakatud fakte täpsemalt uurima ja ta lihtsalt pandi vangi, kuigi ta päris kindlasti polnud süüdi. Vanasti olid kõiges deemonid süüdi ja täpsemalt ei uuritud midagi."