Kaks elu: Suur sõda

21. Hõljukis

Vaheaeg ei hakanud just kõige paremini. Päev, millal lõpuaktus ja koju minek olid, osutus nii kohutava ilmaga päevaks, et hõljuk ei saanud õhku tõusta. Nägevus oli null, välku lõi ning keset päeva oli nii pime nagu oleks öö. Hõljuki väljumisaega lükati järjest edasi ja edasi. Keegi ei mäletanud, et kevadel oleks kunagi selline ilm olnud, tavaliselt juhtus nii ikka sügiseti või suve lõpupoole.

„Sõda on aastaajad sassi ajanud," pakkus Grete, kes end sügavas masenduses elutoa diivanile kerra oli tõmmanud. Päev ilma päikeseta oli tema jaoks nagu inimesele kõrbes veeta olemine või jääkarule ilma karvadeta olemine - ta vajas päikest nagu inimene vett ja jääkaru oma paksu kasukat. Kuna Grete oli Maal päris kaua aega veetnud, siis ei mõjunud see tema peal väga tugevalt esialgu, aga ta muutus järjest kahvatumaks iga hetkega. Kasutasin ühte võimet kunstpäikese tegemiseks, aga ta oskas seda võimet ise paremini kasutada, kuigi sellest polnud väga palju kasu.

Lõpuks kui kell oli juba nii palju, et lapsed hakkasid uniseks muutuma, teatas direktor, et hõljuk on valmis lahkuma. Nähtavus oli ehk viis protsenti paranenud, endiselt sadas kohutavalt, aga välku ei löönud enam nii tugevalt.

Enne hõlendavasse rõngasse astumist tõmbasin kilejope endale igat pidi ümber, et siis jaamas välja tulles võimalikult vähe märjaks saada. See ei õnnestunud. Tuul oli nii suur, et vihm paiskus mulle otse näkku ja jope hakkas päris kiiresti niiskust läbi laskma, pükstest ja jalnõudes pole mõttet rääkidagi. Lootsin, et kohvrite sisemus jääb kuivaks.

Hõljukisse oli suur trügimine ja ma olin suhteliselt pundi lõpus, mis tähendas, et keegi ei saanud nii märjaks kui mina. Mul ei õnnestunud sellises tormis vett endast eemale ka juhtida, kuna pideva trügimisega ei suutnud ma sugugi piisavalt keskenduda, et oma võimeid kasutada. Lõpuks hõjukisse jõudes, kutsus Grete mind enda juurde istuma - vähemalt üks hea asi päeva jooksul.

„Vau, sa oled ikka täitsa märg," mainis Grete.

„Ei, tead, ma ei pannud üldse tähele." Võtsin jope seljast ja panin selle nagisse kuivama või pigem tilkuma. Õnneks asus nagi piisavalt kaugel, et vesi mulle peale ei tilguks. Kasutasin oma võimeid, et see ära kuivatada. Märjad jalanõud ja sokid võtsin lihtsalt jalast, vaevumata neid kuivatada. Kui sellega valmis sain, istusid ka Ilona, Kaio, Tim ja Viktoria meie juurde.( Timi tüdruk oli kuhugi kadunud, aga ma isegi ei mõelnud seda temalt küsida.) Nad olid jõudnud juba baarist endale sületäie nänni osta ning jagasid rõõmsalt. Niipea kui planeedi atmosfäärist lahkusime, muutus olukord palju meeldivamaks. Grete nägi taas päikest ja sai oma energia tagasi. Kõik rääkisid naljakaid jutte, lollitasid toiduga, tegid nägusi ning kohe kindlasti tegid oma margi täis. Ma lausa unustasin, et kell oli varsti üksteist õhtul.

Meie hiline saabumine ei rõõmustanud sugugi planeetide tolli, sest seal arvati, et oleme spioonid. Lõpuks kui nad veendusid, et hõljukis ei ole ühtegi spiooni, vaid hoopis õpilased, kellel on vaja koju saada, lubasid nad planeedile maanduda. Peale maandumist kontrolliti õpilased ükshaaval koos pagasiga läbi, enne kui jaama lubati. Kuigi me ei pidanud pooltel planeetidel peatuma, läks sellise hullumeelse turvakontrolliga topelt sama kaua aega kui tavaliselt.

„Alguses ei lase nad meid hõljukisse, pärast ei lase nad meid hõljukist välja. Täiesti lollakad," kommenteeris Grete.

„Need polnud ju samad magiaanid. Nad ei teinud seda isegi samal eesmärgil."

„Kõik otsivad spioone. Lihtsalt erinevad pooled sõjas. Üks ja see sama minu arust."

„Ei ole ju. Ühed ründavad, teised kaitsevad."

„Aga et kaitsta peab ründama. Speera ja demonika tapavad teiste planeetide elanike, teiste planeetide elanikud tapavad nende elanike. Nad kõik on hullud."