Kõndisin rongijaamas silmitsedes oma medalit. Piltidel olime mina ja Lucas-parimad sõbrad igavesti. Medaljoni tahaküljele oli graveeritud Beatris+Lucas=Best Friends Forever.
Jalutasin ning olin oma mõtetes, kui saabus rong. 3 aastat polnud ma Lucast näinud, ainult skype teel. Rong jäi seisma ning Lucas jooksis rongist välja ning mina talle vastu. "Lucas!" Karjusin Lucasele ja juba tundsin ma ta sooja kallistust. "Beatris..." ütles Lucas sosinal.
Kuna Lucasel oli palju asju, siis läksime kohe minu juurde. See on nii äge! Ta tuleb meile kaheks nädalaks!!!
"Lähme üles, seal on sulle kohe minu toa kõrval ka sinu tuba valmis," laususin Lucasele. Ta noogutas ning hakkaski juba trepist üles minema, kui järsku hakkas tal ninast verd voolama. "Lucas? Ee...su ninast voolab verd..." ütlesin Lucasele ise juba veidi paanitsedes. " Ah ei, see pole midagi," vastas ta ning pühkis selle käega ära. No mis siis ikka..
"Näe voodipesu on siin ning sa ju ikka mäletad, kus wc ja köök on, eks?" Küsisin Lucaselt naeratades. "Jah, Beatris, ma mäletan veel.." naeratas ka tema mulle vastu. "Olgu, aga mis me teeme? Tahaksid sa süüa ja siis minna näiteks kinno?" Jaa, muidugi!" Vastas Lucas.
*
" Appi, see film oli nii hea!!" Naersin Lucasega kinost välja tulles. "Oli tõesti, koos parima inimesega!" Naeratas ta ning hetkeks peatas mu. "Beatris...ma...olen ammu sulle midagi öelda tahtnud..." Ma vaatasin teda ärevalt ning ootasin, mida ta ütlema hakkab. "Jah?" Kuid just siis kui ta midagi ütlema hakkas, sõitis veoauto mööda. "Mida?" "Ah ei midagi, räägin kodus," vastas ta lihtsalt ja mõtlesin, et ehk see oli hetkeline nõrkusehetk.
Koju jõudes ütles Lucas, et ta on väsinud ja palus magama minna. Ma plaanisin minna poodi ning ütlesin seda Lucasele ka.
Ma läksin poodi alati poe tagumisest poolest, sest see oli majale kõige lähemal. Õhtuti ma kartsin alati veidi, sest oli pime ja see majakülg oli kõige pimedam. Läksin ja hingasin aeglaselt. Rahu, Beatris! Mida sa närvitsed nagu lollakas?!
Mul oli poe ukseni jäänud veel 3 meetrit, kui märkasin mingit kampa, nad peksid üksteist. Üritasin vaikselt minna, kuid siis põgenesid kaks poissi minema, üks läks lihtsalt ära ja üks sammus minu poole. "No hei, tibuke," sõnas ta kulmi kergitades. Okei...midagi head see ei tõota...
Kiirendasin samme, kuid ta tõmbas mind vastu seina. "Tasa tasa tibuke," lausus ta vaikselt. Kurat, pidin ma seeliku panema? Ta mind suudlema ja kätt seeliku alla ajama. "Palun...ära....tee...." sosistasin, kuid ta hakkas oma pükse eemaldama. "Kuss kuss...kuss kuss, teeme selle kiiresti ära ja korras. "
Ma nägin ühte naist silmanurgast. "Aita mind," palusin teda, kuid ta jooksis minema. "Näed, keegi ei aita sind. Kedagi ei huvita kui sa natuke lõbutsed siin minuga nii, et teeme ära selle. " Ma nägin kuidas ta oma riista hakkas välja võtma, kui kuulsin kellegi häält. "Jäta ta rahule ja kao siit minema!" Lausus keegi. Tänu jumalale!
"Kuule kao minema onju? Ma tõmban ta läbi ja siis jätan rahule. Mine otsi endale oma," lausus mees vaikselt ja silitas oma riista. "Türa kuidas sa aru ei saa? Naisi EI VÄGISTATA! Ma võin olla kõike muud, aga naisi ma ei vägista!" Ja see mees pani oma riista tagasi püksi ning lasi mu lahti. "Tule siia," ütles tundmatu. Ma ei tea, kuidas ma teda usaldada sain, aga ju siis sain. "Heaküll, sinu võit," lausus mu vägistaja ja jooksis minema.
"Aitäh sulle!" Tänasin oma päästjat. "Pole tänu väärt, aga ära palun hulgu siin ringi õhtuti, eks?" Noogutasin. Ma ei julgenudki enam siit õhtuti tulla...
"Kuule, ma saadan sind, võib?" küsis see tundmatu. "Muidugi, aga lähme käime poest läbi. Mis su nimi on üldsegi?" Ta vaikis hetke ja vastas siis. "Ma olen Alex. Ja sa?" Vastas ta ning ootas nüüd ka minult vastust. "Ee..Beatris.." Ta noogutas. Ülejäänud tee kõndisime me vaikuses.
*
"Kas sa tahad sisse ka tulla?" Küsisin Alexilt ukse ees. "Sa kutsud?" Vastas Alex mulle küsimusega kulmi kergitades. Noogutasin ning tegin ukse lahti ja me läksime sisse.
"Riided pane nagisse, aga ole palun tasa, mu sõber magab üleval...parim sõber, ta tuli külla," vastasin kui Alex mind küsiva pilgiga vaatas ning siis ta noogutas. Üks hetk vaatasine me üksteisele otsa, kui hakkasime üksteise poole liikuma. Me hakkasime just suudlema, kui tuli Lucas ja köhatas. Me eemaldusime kohe üksteisest Alexiga. "Ma lähen koju, helistame," sosistas ta mu kõrva ning pani mantli selga ja lahkus.
"Ei no aitäh tõesti...Hea sõber oled, hea sõber..." vastasin Lucasele ja kõndisin tast mööda, et asju külmkappi panema hakata. "Ega sa ju teda ometi suudelda poleks tahtnud...?" Küsis Lucas ja ma nägin ta silmis kurbust. "Ei, aga mida sa mulle ennem kino juures tahtsid öelda?" Vaatasin küsiva pilguga Lucasele otsa.
"Oh..no heaküll..Beatris...Sa ju tead, et oled mulle alati meeldinud...Aga ma ei suuda enam...Sa ei vastanud mu tunnetele ning tahtsin öelda, et olen suhtes. Tüdrukuga nimega Annie. Ta on nii super tüdruk j-" katkestasin Lucast. "Okei, okei...saan aru, sa oled 20, sa tead ju ise, mida teed..." vastasin Lucasele ise pisarad silmis. Mis sul viga on Beatris?! Sa ei tundnud ju Lucase vastu midagi....vist?
"On kõik okei?" küsis Lucas ning hakkas veel midagi ütlema. "Ja..Beatris...Mul on vähk, sellepärast mul ninast verd jooksiski..." lausus ta ja ma lihtsalt karjusin. "MIDA? KUI KAUGEL? SAAB SEDA VEEL RAVIDA??" Hakkasin täiesti paanitsema. "Ma ei tea veel...arstid tegid uuringud, aga vastuseid veel pole.." Ma langesin Lucasele kaela ja kallistasin ning siis suudlesin teda. Mmh..Lucase huuled on nii head...Mida sa teed Beatris?!
Eemaldusime üksteisest. "Eee, kuule, sööme veel midagi?" "Jaa, võiks.." Appi, kui piinlik... Tegin mõned võileivad ja hakkasime neid Lucasega sööma. Ühel hetkel ma lihtsalt ei pidanud vastu ja ronisin Lucasele sülle ja hakkasin teda suudlema. "Kas sa tahad?" Küsis Lucas. "Jah, sul pole ju mingit Anniet.." Ta noogutas ja võttis mu sülle ning viis magamistuppa.
Lucas suudles mind väga ahnelt liikudes kaela poole. Tundsin kuidas ta oma jahedad käed mu pluusi alla libistas ja rinnahoidja avas. Ma tõstsin käed, et ta saaks seda teha ning siis eemaldasin ka temalt särgi.
*
Ärkasin öösel Lucase kaisus. Ta ei maganud. "Beatris, kas me oleme koos?" Küsis ta, kuid ma ei osanud vastata. "Beatris?" Küsis ta uuesti ja ma läksin talle peale. Tegin kutsikasilmi. "Lucas...ma ei tea..." Ta keeras pilgu kõrvale. "Ma ei taha olla su seksisõber...me oleme kas koos või ei ja kui ei, siis ma sõidan juba ülehomme tagasi koju," tegi ta mulle ultimaatumi. "Mida? Sa teed mulle hetkel ultimaatumi? Et kui mina sinuga koos pole siis me pole sõbrad??" Hakkasin juba karjuma ja samas liigutasin oma puusi Lucase peal ja ta hakkas oigama, kuid õige pea see lõppes. "Beatris, türa küll..Sul on vaja seksida , siis mine selle Alexi juurde!" Vastas ta mulle, kuid ma ei teinud sellest välja ja vastasin talle. "Ma tahan sind, ma tahan sinuga olla koos igapäev Lucas, ma armastan sind," sõnasin ja me suudlesime ning siis liikusin ma allapoole ning suudlesin teda sealt.
*
Hommikul ärgates polnud Lucas mu kõrval. Jälle. Panin riidesse ja läksin kööki. Laual seisis paber, millel seisus nii. Kallis Beatris! Anna andeks, aga ma pean minema. Ma ei suuda olla sulle mingi mänguasi ja piinata end sellega, et sa tegelikult ei armasta mind. Näeme varsti ning ole tubli. Armastusega Lucas. Seda kirja lugedes hakkasid mul automaatselt pisarad voolama. Miks ta pidi minema? Mõtlesin endamisi, kui järsku helises mu telefon ja helistajaks oli Alex.
"Jaa? Hei," vastasin tuimalt.
"Kuule, kas tahad minuga välja tulla õhtustama? Näiteks täna kell 19 võtan su peale?" Ootas ta vastust ärevalt, kuid mul polnud mingit tuju välja minna. "Anna andeks, aga ei...Tule parem minu juurde teeme midagi?" Küsisin ja mingi osake minust lootis, et ta ei tule, kuid ma ei tahtnud ebaviisakas olla. "Jaa, ikka. Teeme filmika, ma toon süüa ja juua jne?" Kurat. "Jaa, muidugi. Tule kell 19," vastasin. Ta mõmises ja pani kõne kinni. Kas helistada Lucasele või mitte?
____________________________________
Nii nii :D See oli siis raamatu esimene osa koos MoonShineyga. Loodame saada positiivset tagasisidet :D Siis teame kas üldsegi hakata seda kirjutama :D Nii, et kommenteerige ja votege jne :D
YOU ARE READING
Õnnetu Armastus: Medaljon
Romance"Kas sa mäletad? "Ei, anna mulle andeks," "Ma armastan sind igavesti, kallis..."
