Õnnetu Armastus: Medaljon

8. Jah, Alex! Ma tahan!

Tris'i vaatenurk

Lebasin voodis ja vaatasin oma sinikaid. Ma olin enam, kui kindel, et siit ma eluga ei pääse. Kindlasti keegi ei tea, kus ma paiknen ja keegi ei tule mind päästma. Kongiuks läks lahti, kui sisse astus üks naine.
"Näe, söö," tõi naine mulle omletti ja mahla.
"Ohoh, mis luksus! Ja kes sina oled üldsegi?" Küsisin sellelt naiselt samal ajal sööma hakates, sest omletist ära ei ütleks.
"Oot ega siin mürki ega uinutit pole?" Küsisin siiski üle.
"Ei ole ei ole,ära muretse. Aga ma olen üks bossi naistest, ma sattusin sama moodi nagu sina siia ja..." ei suutnud ta juttu lõpetada, sest ta silmist hakkasid pisarad voolama.

Ma panin taldriku käest ning tegin talle suure kalli.
"Ma saan sind aidata, juhul, kui sa annad mulle raha, et saaksin ise ka põgeneda..." sõnas ta ühel hetkel.
"Jaa muidugi, aitame üksteist!" Kallistasin ma teda uuesti ning ta noogutas.
"Mina olen Lydia," ütles ta oma nime ning ulatas käe.
"Beatris ehk Tris!" Vastasin ning me surusime kätt.

"Ma tulen varsti tagasi ning siis räägin sulle, kust sa pead minema. Kui mu mees ja teised mehed minema lähevad," sõnas ta ning ma noogutasin. Ta tõusis ning läks minema. Ma sõin oma sööki edasi.

Alexi vaatenurk

"Kas seal on liikumist?" Küsisin teistelt.
"Jaa, keegi tõesti liigub seal!" Hüüdis Melody binoklist vaadates.
"Anna mulle ka!" Hüüdsin ning nägin ka, et keegi liigub seal.
"Nii, nüüd on nii, et Melody ja Chris lähevad läänest, mina ja Diego lähme idast ja sina võtad ukse Taylor?" Tegin ettepaneku ja kõik olid nõus. Miks Taylor üksinda pidi minema? Sest ta oli siiski meie grupist ikkagi kõige tugevam.

"Kolme peal lendame sisse!" Ütlesin läbi raadiosaatja ja hakkasin numbreid loendama.
"Üks....Kaks.....Kolm!" Hüüdsin ja me jooksime sisse. Minu teele jäi ette üks mees, kellele lasin kuuli lihtsalt pähe. Me jooksime edasi Diegoga, kui tuli kaks käiku.
"Sina jookse sinna, ma lähen sinna!" Karjusin Diegole ning jooksin paremale poole. Ma nägin tee peal veel paari meest, keda oli lihtne vagaseks teha. Ma jooksin ja jooksin mööda erinevatest kongidest, mis olid tühjad. Lõpuks kuulsin ma Trisi häält.
"Tris?" Hüüdsin ma.
"Alex, siin!" Kuulsin uuesti Trisi häält ning jooksin hääle poole.

Jõudsin Trisi kongini ning lasin ukse maha.
"Tris!" Hüüdsin ma ning jooksin ta poole.
"Alex! Selja taga!" Hüüdis ta ning üsna pea tundsin tugevat hoopi vastu pead. Kõik läks mustaks...
"Alex! Alex! Ei! Alex! Laske mind lahti! Alex!" Kuulsin Trisi viimaseid sõnu ning siis vajusid mu silmad kinni.

Trisi vaatenurk

"Mida te tegite? Miks te ta tapsite?" Karjusin nuttes, kui autos sõitsime. Lydia oli ka minu kõrval.
"Tapsime või?" Tegi mees peeglisse tõsist nägu ning hakkas irvitama.
"Miks?!" Lõugasin veel.
"Tibulinnuke, ta pole surnud!" Vastas mees ja naeris uuesti. Ma ei teadnud, kas uskuda teda või mitte.
"Ta pole tõesti surnud, rahu," rahustas mind Lydia ning tema oli ainuke keda ma uskusin.
"Kuhu me sõidame?" Küsisin ja vaatasin peeglisse, et näha bossi vastust.
"Ikka teise kohta, et su kallis Alex sind ei leiaks, muide sa pead mu naiseks hakkama, täna öösel kaotad sa oma süütuse,oled sa süütu?" Küsis ta ja vaatas mõtliku pilguga mulle otsa. Mul käisid külmavärinad üle keha.
"Ei, ma pole süütu!" Karjusin ma lootes, et ta ei taha mind enam.
"Seda parem, seda parem, sest ma ei viitsigi nende eitedega jamada, kellel on algul valus ja blablabla, sinuga tuleb siis meil väga kena ja meelde jääv öö!" Hõiskas ta ja klõbistas sõrmedega roolil. Piisk piisa järel voolasid mu silmist pisarad. Ma pigem suren, kui saan tema omaks.

Auto ei sõitnud väga kiiresti ning ma otsisin väljapääsu. Ma vaatasin tagasi suunas ja nägin Alexi autot, roolis Diego. Mul tuli vapustav plaan.
"Tule, päästame ennast," sositasin sellele tüdrukule ning ta vaatas mulle küsiva pilguga otsa. Ma hoidsin ta käest kinni, vajutasin ukselingi alla ning hüppasin koos Lydiaga välja. Ma tundsin kõva asfalti enda all, kuid varsti jäi meie juures Alexi auto seisma.
"Kes see on?" Küsis Chris meid autosse aidates.
"See on naine,kes vajab abi ja kelle saatus on selline nagu minul oleks pidanud olema, autosse!" Röökisin ja hüppasime autosse.
"Tris!" Hakkas Alex mind kallistama.
"Näpud eemale!" Karjusin ma ja võtsin Lydia kaissu, kes nuttis.
"See on läbi kullake, läbi!" Üritasin tüdrukut rahustada.

"Tris, anna mulle andeks ma-" hakkas Alex rääkima, kuid ma peatasin ta.
"Aitab, ma ei taha sinust enam midagi mitte kunagi teada! Aitäh sellele, et mu siit päästsite, kuid olgu neetud see päev, mil me kohtusime!" Karjusin.
"Tris! Kui mind poleks olnud seal, siis sa oleks praegu faking läbi vägistatud ja kuskil metsa all surnud! Türa Tris! Mis sul viga on? Kas mina olen selles süüdi, et nemad tahavad mulle kätte maksta asja eest, milles mina süüdigi pole, kas mina olen süüdi selles, et sind nii tohutult armastan juba esimesest silmapilgust ja-" peatasin teda jälle ja lihtsalt kallistasin Alexit.

"Anna mulle andeks mu sõnade eest, sul on õigus..." laususin ja olin ta kaisus.
"Aga Lydia, räägi teistele enda elust ja nii?" Küsisin ning ta noogutas.
"Ma sattusin sinna, sest mu isa oli mafiajõugus. Kindlasti on ta ka siiani, kuid ma ei tea, kus ta on...Ma sattusin siia, jui olin 19-aastane. Nagu sina praegu, Tris. Ja hetkel olen ma 24..." seletas ta ja kõik imestasid.
"Viis aastat?" Küsis Diego roolist ja vaatas peeglisse.
"Jah...Ta jõudis teha minuga seda, mida ta sinuga oleks tahtnud teha, Tris. Ta võttis mult mu süütuse..Ma pole enam kunagi see, kes ma olin...Ma tean, et tema ja mu isa on vaenujalal ning me oleme pidanud nii palju põgenema, vaid selleks, et mu isa mind üles ei leiaks..." rääkis ta ning kõik kuulasid tähelepanelikult.
"Me aitame sul su isa leida!" Sõnasin ma ühel hetkel ja teised noogutasid.
"Te olete meie kambaliikmed!" Ütles Alex nii mulle kui Lydiale.

Kodus

"Alex...Ma palun tõesti andeks nende sõnade eest, ma ei tea, mis mul hakkas..." seletasin ma ning kutsusin ta sisse. Teised sõitsid baasi.

"Pole hullu, ma mõistan sind. Me peame su kodu maha müüma...Ohutuse pärast paki oma asjad ja lähme ühte majja, mida ei tea keegi," lausus ta ning ma tegin talle põsemusi. Ta oli nii armas ja kaitsev. Ma vist olen armunud...

Kui asjad pakitud sain, siis kutsus Alex kolimisauto ning me panime kõik asjad sinna. Jätsin oma koduga hüvasti ning hakkasime sõitma uue kodu poole.
"Kuidas sul on?" Küsis Alex mult.
"Veidi valus on terve keha, kuid elan üle, muretsen Lydia pärast rohkem," vastasin ma ning ta noogutas.
"Anna mulle andeks tõesti..." sõnas Alex ning ma suudlesin teda. Mis sul viga on, Tris?!
Ta huuled olid nii head ja magusad.

"Jah, ma tahan olla su tüdruksõber," sõnasin ning suudlesin teda veel. Me mõlemad naeratasime läbi suudluse.
"Ma olen maailma kõige õnnelikum mees!" Hüüdis ta ning kolimismehed plaksutasid.

"Kullake, ärka üles, me oleme kohal!" Silitas Alex mu pead ning tegi mulle musi. Avasin silmad ning mulle vaatas vastu imeline maja basseini, tulede ja väga-väga kena aiakaunistusega.
"Oota, kelle kodu see on?" Küsisin Alexilt ahastusega.
"Mu onu, aga ta elab välismaal ja lubab mul seda maja kasutada," sõnas ta ning me läksime sisse ja kolimismehed tassisid meie asjad sisse.

"Aitäh teile!" Laususime Alexiga ning kolimismehed läksid minema.
"Kuule, me oleme kahekesi eks?" Küsisin salakavalalt Alexilt silma pilgutades.
"Oleme," lausus ta ning pilgutas samuti silma. Ma noogutasin ning tõmbasin särgi üle pea ning hakkasin Alexit suudlema.
"Magamistuppa..." sosistasin ma läbi suudluse ning Alex vedas meid trepist üles.

-----------------------------------------------------

Tegin uue osa valmis!😉

Loodan, et meeldib ning vabandust, kui on mõned vead kuskil!😊
Vote, comment😉