Õnnetu Armastus: Medaljon

9. Vanemad

Ärkasin Alexi kaisus. See oli kindlasti parim ärkamine mu elus. Ma tõusin ja läksin pesema.
Alex mõmises, kuid keeras kohe teise külje.

Pesemast tagasi tulles otsisin kohvrist uued puhtad riided ja panin need selga. Läksin kööki, et otsida midagi süüa. Lõpuks leidsin paar muna ning kaerapudru helbeid. Valmistasin söögi ning kutsusin Alexi sööma.
"Ärka kullake, söögiaeg on," sosistasin ning silitasin ta põske, mille peale ta üles ärkas ning ka üsna varsti. Seadsime sammud kööki ning ma hakkasin Alexile toitu ette panema.

Askeldasin parasjagu köögis, kui mu telefon helises.
"Jaa?" Võtsin telefoni vastu.
"Kas Beatris?" Küsis see hääl.
"Ee, jah...?" Vastasin kõheldes, sest ma olin hakanud kõike ja kõiki kartma.
"See olen mina, Dougie!" Haaras Dougie telefoni ja karjus telefoni.
"Jälle sina! Täitsa totu ikka!" Itsitasin ma telefoni ja vaatasin Alexile otsa. Tal oli küsiv pilk silmis.
"Kuule, üks pidu on jälle tulemas, tuled?" Esitas ta küsimuse.
"Ei,kuule...Ma olen nüüd suhtes ja minuga juhtus nii halb-" tahtsin oma lauset lõpetada, kuid Dougie katkestas mind.
"Kus sa oled? Mis sinuga juhtus? Ma tulen su juurde!" Hakkas ta närvitsema.
"Doug, ei. Ma ei ela enam seal ja nüüd on kõik hästi," seletasin ja rahustasin teda. Me vestlesime veidi veel ning siis lõpetasime kõne.

"Mis on?" Küsisin ma Alexilt, nähes tema kurja pilku.
"Kes see oli?" Vastas ta mulle küsimusega, mõistsin, et ta on vihane.
"Mu sõber," vastasin kergelt ja hakkasin vannituppa minema, kui tundsin kõva hoopi vastu selga ja juba ma lebasingi maas.
"Sa lits raisk! Või et sehkendad siin teiste meestega? Oi sa veel saad!" Karjus ta ja ma tundsin hoope kõhtu, pähe, näkku ja kõikjale. Ma üritasin roomata, kuid ta haaras mu juustest ja hakkas mu nägu peksma. Tundsin vastikut veremaitset suus ja lohistamist kuskile.

Sain aru, kus me oleme, kui Alex mu juustest lahti lasi ja endalt riideid seljast võtma hakkas. Siis haaras ta mu juustest uuesti ja tiris voodile. Ta hakkas mu riideid seljast võtma.
"Alex, mida sa teed?" Piiksusin.
"Ah et sina siin kepid teisi, aga mind ei kõlba jah?" Ning tundsin veel hoope.
"Alex, ma pole midagi teinud, lõpeta ära, ma armastan vaid sind!" Seletasin talle, kuid sain veel vastu nägu. Ta tõmbas kõik riided mu seljast ära ja ma tundsin teda enda sees. Ei, see polnud hea.

Hiljem

Umbes tunni aja pärast, kui see terror oli lõppenud, võttis ta mu telefoni ja tiris mu duši alla ning läks ise välja. Ma teadsin, et ma ei tohi end pesta, juhul, kui peaksin siit välja saama, on politseis vaja tunnistust.

Panin end riidesse ja roomasin välisukse juurde. See oli lukus. Sa pead siit välja saama, Tris! Keerles vaid üks mõte mu peas. Otsisin silmadega väljapääsu ja varsti silmasingi ühte akent, mis käis lahti. Ma otsisin ka oma telefoni, kuid ei leidnud seda mitte kuskilt. Ma haarasin mõned riided, et poleks nii külm ja tegin akna lahti. Ma ei mahtunud. Tõin köögist erinevaid raskeid asju ja lõin akna katki ning sain kuidagi välja.

Olin just välja saanud, kui kuulsin maja välisukse paugatust, Alex tuli järelikult koju. Kuulsin ropendamist ja röökimist ning pidin oma jalgu kiiremini jooksma sundima. Ma üritasin joosta, kuid kukkusin pidevalt ja mul oli nii valus. Lõpuks leidsin mingi maja ning koputasin ja varsti tuli mingi mees uksele.
"Aidake mind palun, aidake!" Palusin teda. Ta vaatas mind pealaest jalatallani ja lasi mind sisse.
"Mis sinuga juhtus tüdruk?" Küsis naine, kes oli tuppa tulnud, ilmselt selle mehe naine.
"Mu.." ma ei suutnud rääkida, sest ma värisesin. Suunasin kogu aeg pilgu õue, kuid ei näinud kedagi.
"Rahu lapseke, rahu, politsei kohe tuleb," rahustas mind see naine ja ulatas mulle klaasi suhkruvett.

Üsna pea jõudis politsei.
"Aitäh teile!" Tänasin meest ja naist ning istusin politseiautosse.

Jaoskonnas