Õnnetu Armastus: Medaljon

10. Mälukaotus

Ärkasin hommikul kohutava peavaluga. Üleüldse kogu mu keha valutas. Alex oli kõik rikkunud. Mis oli saanud meie ühistest unistustest? Miks ma ennem ei märganud, milline kohutav inimene ta on.

Mõlgutasin toas omi mõtteid, kui keegi mu uksele koputas.
"Jaa!" Hüüdsin ning ema astus tuppa kandikuga.
"Kullake, ma tõin sulle hommikusöögi voodisse. Puhka parem täna," lausus ta ning läks toast välja. Kandikul olid pannkoogid singi-ja juustuga ning morss ja üks väike sedel, milles seisis:

Imeilusat päeva, mu armastus!

Sinu issi♥

Mu suunurgad tõusid automaatselt üles. Mul on maailma parim issi, armastan teda nii väga ja oma emmet ka.

Nautisin sööki, kui mul hakkas järsku kohutavalt halb. Panin toidu ära ning jooksin wc-sse. Mis nüüd siis viga on?

Varsti tuli mu tuppa ka ema jälle.
"Mis viga kallike?" Küsis ta nähes mind haiglasena tuppa tagasi tulles.
"Ma ei tea, mul on vist viirus või midagi," vastasin ja ronisin voodisse teki alla.
"Ürita puhata kullake," lausus ta ja ma tahtsin magama jääda.

Üritasin magama jääda, kui ema tuli korraks mu tuppa tagasi.
"Sinu uus telefon," lausus ta ja ulatas mulle telefonikarbi. Ma tänasin teda ning ema läks toast ära. Avasin oma telefonikarbi ja seal seisin Samsung Galaxy S7. Oeh...mu vanemad hellitavad mind ikka ja jälle...

Sisestasin mõned numbrid telefoni ja otsustasin Dougile helistada.
"Jaa? Kes räägib?" Küsis ta.
"Siin Nastja, teile on üks tasuta seanss, ma ennustan teile tulevikku," itsitasin telefoni ja tahtsin Dougiele tagasi teha selle, et ta mind alati nii kiusas.
"Eee, okei?" Oli ta segaduses.
"Lollakas, sa ei tunne mind ära või?" Otsustasin end paljastada.
"Ee...TRIS SINA VÕI?!" Karjus ta telefoni.
"Jaa, totakas, täitsa loll ikka!" Hüüdsin telefoni ja me rääkisime veel veidi aega. Ma ütlesin Dougiele oma aadressi ning ta lubas siia tulla.
"Ema, Doug tuleb siia, ta on üks mu sõber," jooksin ema tuppa ja ta vaid noogutas. Ma sättisin end elutuppa ootama.

Varsti heliseski uks ja seal oli Dougie.
"Tsauu!" Hüüdsin ning kallistasin teda.
"Tsau, kullakene!" Kallistas ta mind veelgi tugevamalt vastu.
"Issand mis sinuga juhtunud on!" Vaatas ta mind ning ulatas mulle roosid ja kommikarbi.
"Kohe räägin, lähme minu tuppa," vastasin talle ja ma tutvustasin emale Dougie.
"Ema, see on Dougie, Dougie see on mu ema Angela," laususin ning tutvustasin neid omavahel ja siis läksime minu tuppa.

Tund hiljem

"Oi see Alex on üks türapea, ma tapan ta ära.." üritas Dougie rahulikult rääkida, kuid nägin ta silmis raevu ja viha.
"Dougie palun..." palusin teda ja haarasin ta käest, kuid ta tõmbas oma käe ära.
"Doug, kui sa talle midagi teed, ei näe sa mind iial!" Seadsin talle ultimaatumi. Ta vaatas mind kurja pilguga, kuid siis tegi mulle põsemusi ja tuhises uksest välja.
"Dou-" tahtsin ma hüüda, kuid ta oli juba piisavalt kaugel.
"Mis juhtus? Kuhu ta tormas?" Küsis ema, kes oli samuti mu tuppa jõudnud.
"Ma kardan, et midagi hullu juhtub. Selles võitluses jään ellu kas mina või Alex..." laususin ja ootasin ema reaktsiooni.
"Mis sa...sellega öelda tahad?" Vaatas ema mind hirmunult, kuid ma kehitasin õlgu. Mul polnud aimugi, mis toimuma hakkab. Ema läks mu toast ära ja ma otsustasin, et magan veidike.

Paar tundi hiljem

Ärkasin üles ning kell oli alles 16.54. Mõtlesin teha väikese jalutuskäigu ja mõtiskleda asjade üle järele. Sättisin end just riidesse, kui keegi mu uksele koputas.
"Hei, mu armastus," tervitas isa ning suudles mu pead.
"Tsauu," kallistasin teda vastu.
"Kuidas mu printsessil päev läks? Kuhu sa minema hakkad?" Esitas ta küsimusi, nähes mind riidesse sättimas.
"Isa, ma hiljem räägin kõigest. Hetkel ma vajan värsket õhku ja tahan jalutama minna," vastasin ning suudlesin teda põsele ja läksin jalutama.
"Ma olen varsti tagasi!" Hüüdsin veel ja astusin uksest välja. Õues oli üsna soe.