"Noh sa ei oodanud mind, jah?" Vaatas Vanessa mulle otsa ja irvitas. Tundsin tugevat hoopi ja kõik läks pimedaks.
Hiljem
"Mis...kus...ma olen..?" Avasin silmi ja nägin kahte kuju enda ümber.
"See ongi su suur vaenlane, jah?" Kuulsin mehe häält. Kõik mu ümber oli hägune, kuid hakkas selgemaks minema.
"O jaa.. Veel suurem, kui sa arvata oskad," lausus see naine.
Kui pilt selgem oli, sain ma aru, et see naine on Vanessa, kuid meest ma ei teadnud. See mees nägi palju vanem välja, kui Vanessa. Tal olid hallid juuksed, mis olid patsi pandud. Kuna ta irvitas, nägin ma ta kuldseid hambaid. Ta oli täis tätoveeringuid ning tal olid ees päikseprillid. Ta tekitas minus rõvedust.
"Kuidas magasid, printsessikesekene? Kahjuks ei saa me sulle midagi paremat lubada," irvitas Vanessa.
Ma nägin, kuidas nad toast lahkusid.
Miks nad seda teevad? Ma pole enam ammu ju Jackiga koos ja ei hakkagi olema. Ta küll tegi mulle abieluettepaneku, aga ma ei võta seda iial vastu. Ei iial. Ma luban seda.
Ma vaatasin toas ringi ja otsisin leida väljapääsu. Ma leidsin ühe akna ja otsustasin, et lähen sealt välja. Tõusin voodist ja läksin akna juurde. Upitasin üle ääre ja minu õnnetuseks olime me liiga kõrgel. Silma järgi vaadates umbes viienda või veelgi kõrgemal korrusel.
Ma vaatasin aknast välja ja püüdsin aru saada, kus ma olen. Mulle tundus, et me pole Eestiski, sest Eestis pole selliseid hooneid nagu olid meie maja vastas. See hoone nägi välja väga sellise stiiliga nagu on Hispaanias ja Itaalias majad.
Ma kuulsin, kuidas keegi tuleb ja läksin kohe tagasi voodisse.
"Let's go," ütles mees ja võttis mu käest kinni, vedades mind uksest välja. Ta näris nätsu ja irvitas enda ette. Teel kuhugile, püüdsin ma jätta võimalikult palju asju meelde ja otsisin väljapääsu silmadega. Varsti olime me all ja mulle pandi must kott pähe.
"Mida te teete?! Vanessa, lõpeta see asi ära, me ei ole Jackiga koos, palun?!" Karjusin õhupuuduses, sest mul hakkas tõesti õhk otsa saama juba. Kui auto käivitus, võeti mul kott peast ära.
"Sina oledki kõige nende röövimiste taga, jah? Sa ei saanud eelmistega hakkama, põgenen ma ka seekord!" Röökisin veel kõvema häälega ja tundsin tugevat hoopi enda põsel. Vanessa lõi mind. Ma tahtsin teda vastu lüüa, kuid ei saanud, sest mu käed olid kinni seotud.
"Sina võrgutasid minu venna! Ta ei armasta enam mind, vaid mõtleb ainult sinust! Ainult! Ma tean väga hästi sellest abieluettepanekust." Seletas ta.
"Ma ei võta seda vastu," vastasin ma ja Vanessa irvitas. See mees oli roolis ja vaatas tahapeeglisse samuti irvitades.
"Mind ei huvita see. Sina pead surema!" Karjus ta ja sihtis mind juba relvaga.
Ma vaatasin teda veidi ja lasin tal mind sihtida. Ma lõin oma peaga relva ja ta käis pauk. Surnud oli mees roolis.
Hiljem
Ärkasin valu peale.
"Mis...Kus...ma olen?" Oli mu esimene küsimus. Ma üritasin silmi lahti teha ja see õnnestuski. Ma tundsin, et keegi liigutab mind. Avasin silmad täielikult ja avastasin end kuskil väikses majakeses. See oli katkine, sellel polnud uksi ega aknaid.
"Kus ma olen?" Vaatasin otsa naisele, keda ma ei tundnud.
"See pole oluline," vastas naine.
"Kes sina oled? Kes mina olen?" Esitasin järgmised küsimused.
Vanessa POV
"Kas sa ei tunne mind ära?" Küsisin Beatrisilt. Ta vaatas ringi ja oli mureliku näoga. Seda parem mulle.
"Ei? Ma pole teid kunagi näinudki," vastas ta ja ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Otsustasin seda enda kasuks ära kasutada.
"Sinu nimi on Maria. Mina olen su õde Lisa," valetasin Beatrisile.
"Aga...Me pole ju üldse sarnased?" Sõnas Beatris.
"Oh ei. Me oleme poolõed. " Vastasin ja tundus, et Beatris ehk uue nimega Maria usub seda. See Beatris on veel lollim, kui ma arvasin.
"Aa...Aga miks me siin oleme? Ja...sss...mu pea valutab väga kõvasti..." vingus ta. Pidin uue vale välja mõtlema.
"Kallis õeke. Me sattusime liiklusõnnetusse. Auto süttis põlema ja lendas õhku. Me saime sinuga viimasel hetkel välja," seletasin Trisile asja ja ta noogutas jällegi.
"Me peame minema hakkama. Tõuse püsti," lisasin veel ja ta üritas püsti tõusta. Ma võtsin ta käevangu ja me hakkasime minema.
Hiljem
Vanessa POV
"Nii, kullake. Nii," laususin Beatrisile ja juhatasin ta meie uues korteris tema tuppa.
Beatris kõndis toas ja vaatas ringi.
"Kas me elasime siin kunagi?" Küsis ta järsku.
"Miks sa küsid, kas kunagi? Me olme siin kogu aeg elanud. Mina ja sina, kahekesi. Õed koos," vastasin ta küsimusele. Ta noogutas ja läks oma riidekapi juurde. Seal olid mõned paljastavad kleidid, mille ma olin pannud tema petteks sinna.
"Kas mina käisin sellistega?" Küsis Beatris täpselt selle küsimuse, mida ma lootsin.
"Jah, kallis õde." Vastasin ma ja Beatris vaatas kleite edasi. Ta tõmbas need välja ja pani tagasi.
"Pole võimalik..." sosistas ta, kuid ma kuulsin seda.
"On küll. Ss ju töötad ööklubis tantsijana. Ja sul on nii palju meessõpru, seega on sul kindlasti sellised kleidid," rääkisin Beatrisile ja ta kuulas tähelepanelikult.
"Minul? Meessõpru? Palju? Issand...Ma ei mäleta ikka mitte midagi..." sõnas ta ja ma noogutasin. Beatris läks toast välja, kööki.
"Miks meil televiisorit ega telefoni pole?" Küsis ta järgmise küsimuse.
"Sest..." ei teadnud ma vastust öelda, " sa jäid suurtesse võlgadesse kunagi ammu ja minu tööst ei olnud võimalik seda võlga maksta. Seega, me müüsime need maha, mäletad?" Beatris vangutas pead.
"Aga...Ma ei taha sellist elu elada. Ma tahan alustada uuesti!" Lausus ta ja ma noogutasin.
"Sa peadki. Aga kuna sa oled veidi vigastatud, peame me minema haiglasse uuringutele. Pane see kleit selga," ütlesin Beatrisile ja näitasin talle tavalist, mitte paljastavat heleroosst kleiti. Ta tänas mind, tehes põsele musi. Ma naeratasin.
"Oled valmis?" Küsisisin mõne aja pärast Trisilt ja ta noogutas. Me seadsime sammud haigla poole.
Haiglas
Vanessa POV
"Kuidas temaga on?" Küsisin arstilt, kui kõik uuringud olid tehtud.
"Temaga on hästi, kuid lapsele mõjus sed halvasti," sõnas arst ja ma arvasin, et kuulsin valesti.
"Vabandust. Ee laps?" Vaatasin arstile otsa ja ta noogutas.
"Kas te ei tea, noor preili, et te ootate last?" Vaatas arst otsa Beatrisile.
"Mida? Mina ja rase? Ei saa võimalik olla," ütles ta ja vahtis arstile otsa.
"Teil sünnib seitsme umbes viie kuu pärast poeg," lausus arst.
------------------------------------------------------
Väga vabandan, et pole siia suuuuuht kaua juba uut osa postitanud. Ma olen reisil ja mul pole kahjuks väga aega.😅
YOU ARE READING
Õnnetu Armastus: Medaljon
Romance"Kas sa mäletad? "Ei, anna mulle andeks," "Ma armastan sind igavesti, kallis..."
