Õnnetu Armastus: Medaljon

13. Punased nelgid

Hommikul ärgates tõttasin ma kiirelt kööki, et vanematega rääkida.
"Kas Luciast pole midagi kuulda?" Küsisin ja nad vangutasid kurvalt pead. Ma lonkisin kurvalt üles tagasi.
"Noo, kas on midagi?" Küsisid kõik justkui ühest suust, teades, et ma käisin seda küsimas. Ma vangutasin pead ja nägin nende silmis kurbust.

"Aga mida me saame teha?" Küsis Maria ja me mõtisklesime.
"Ma ei oska öelda," vastasin ma lõpuks. "Me ei saagi midagi teha. Me peame lihtsalt ootama. Me oleme kõik kohad läbi otsinud ju," lisasin veel ja kõik noogutasid.
"Aga me ei tohi lootust kaotada! Helistame äkki muidu Dan'ile?" Sõnas Maria ja me hakkasime Danile helistama.

"Tsau, Dan! Kuidas su vanaisal on?" Küsis Juan Pablo telefoni, mis oli valjuhääldil.
"Ta...Tal on halvem," vastas ta ning tundsime ta hääles kurbust. Ta pani kõne kinni ja ma otsustasin üksi jalutama minna.

Ma jalutasin õues ja mõtlesin omi mõtteid, kui kuulsin kellegi karjumist.
"Appi! Palun aidake mind!" Karjus kellegi naisehääl.
"Ole vait, lits!" Karjus mingi mehehääl talle vastu ja siis tundus nagu oleks mingi löök käinud. Selle mehehääl oli mulle tuttav. Ma jooksin selle hääle poole ja jäin veidi eemal seisma. Seal oli Lucia, puu külge kettidega aheldatud, nägu verine ja ta oli altpoolt paljas.
"Issand!" Sosistasin ma enda arust, kuid see poiss pööras minu poole. Ma nägin teda, see oli Alex. Ei ole võimalik!

Ma jooksin kähku tuppa. Paiskasin kööki sisse ja kõik ehmusid.
"Palun tulge kiiresti! Ma leidsin Lucia! Keegi helistage politseisse...Ta...Teda...Palun ema! Helista politseisse, teda piinatakse, teised tulge!" Seletasin asja kiiresti ja viipasin käega, et näidata, kuhu joosta on vaja. Maria ja Juan Pablo ning mu isa järgnesid mulle. Me seisime vana puuriida taga.
"Ootame politsei ära," lausus mu isa ja ma noogutasin, ka Maria oli nõus.
"Ei oota me siin midagi!" Hüüdis Juan Pablo ja jooksis sinna poole. Me jooksime talle järgi, et teda peatada, kuid siis oli hilja. Juan Pablo läks Alexile kallale ja neil algas kaklus, Isa sekkus ka.
"Lucia! Luciake!" Läksin Lucia juurde, vaadates ta haavu näol, kätel, jalgadel ja kogu kehal.
"Kas ta...?" Vaatasin talle otsa, kattes ta teha ja ta noogutas. Ma vabastasin Lucia ja hakkasin teda kallistama.
"Tris!" Hüüdis ta ja ma pöörasin selja. Alex tuli minu poole. Ma nägin, kuidas Juan Pablo ja mu isa maas lamasid.

"Nüüd on järg sinu käes!" Irvitas Alex.
"Mis sul viga on? Mida ma sulle teinud olen? Mis elajas sa oled selline?" Karjusin talle näkku. Nägin, et ta hakkas taskust nuga välja võtma.
"Ma armastan sind, aga mida sina teed? Kuradi lits raisk! Kepid teisi mehi raisk! Oi raisk! Ma tapan selle Dougie ka ära! Kes minu naist kepib, saab nii, et! Ja sina pead ka saama! Aga enne ma vägistan su nii läbi, et sul jääb eluks ajaks meelde!" Röökis ta ja ma hakkasin nutma.
"Ma vihkan sind!" Karjusin veelgi rohkem ja võtsin maast suure kivi ning hakkasin ta poole jooksma. Ta võttis taskust uuesti noa välja. Ma sulgesin silmad ja tahtsin kivi talle pähe lüüa, kuid see kivi ei jõudnud temani. Avasin silmad ja Alex lamas maas.
"Mis..?" Olin ma segaduses. Nähes, et Juan Pablo seisab puuhalg käes, sain ma kohe seletuse. Juan Pablo jooksis Lucia juurde ja vaatas mind põlgusega.
"Sina hoia meist eemale. Lucia pidi sinu mehe pärast niimoodi kannatama," lausus ta, võttes Lucia sülle ja minnes tuppa. Politsei tuli kohe ja viis Alexi ära. Õnneks oli mu isa terve.
"Ma maksan sulle kätte!" Sõimas Alex mind, kui teda politseiautosse suruti.

Me läksime sisse tagasi. Ma olin šokis. Kas tõesti oli Alex see, kes oli teinud nii meie sõbrannale. Aga kust ta teab, kus ma elan ja...Miks ta tegi Luciale nii, mitte mulle? Kas ta arvas, et ma saan rohkem haiget, tehes mu sõbrannale haiget, kui mulle? Jah, muidugi oli see tõsi. Mu hing oli purunenud ja mul oli kohutavalt piinlik kõigi nende ees. Juan Pablo sõnad hirmutasid mind. Hoia meist eemale! Lause kummitas mul peas.

Astusin uksest sisse ja Juan Pablo, Maria ning Lucia seisid kohvritega.
"K-k-kuhu te lähete?" Kokutasin ma.
"Koju. Sinust eemale. Minu jaoks on turvaline, et minu nö õed-vennad end turvaliselt tunneks," sõnas Juan Pablo. Mu silmadesse tekkisid pisarad.
"Kas te...Kas te tulete tagasi?" Küsisin ma neilt. Juan Pablo keeras pilgu maha ja lausus siis.
"Kindlasti. Meie vend Lucas puhkab siiski siin haual rahus ja me käime iga aasta tema haual. Sinuga me enam ei kohtu," lausus ta ja ma hakkasin hüstreeriliselt nutma.