Ärkasin telefonihelina peale. See oli Lucas. "Jaa?" Vastasin. "Kuule, Tris...Kas sa ei tahaks minna Hispaaniasse nädalaks?" Küsis Lucas ja ma ei osanud midagi vastata. Kas sa ikka oleks talle hea või mitte, kuid siiski otsustasin nõustuda. "Jaa, muidugi. See oleks super!" Hõiskasin ma. Ta ütles veel seda, et tuleb täna minu juurde plaane tegema ning lõpetas kõne.
Tõusin voodist püsti, avasin kardinad ning panin endale hommikumantli selga. Läksin kööki kohvi tegema, kui nägin aknast Alexit. Läksin ukse juurde ja Alex tuli ning suudles mind. Ma ei saa öelda, et see ei meeldi mulle, kuid ega ma ei taha, et mingi poiss mind lihtsalt suudleb.
"Alex?" Küsisin
"Jaa? Mis on Tris? Kas sulle ei meeldinud?" Vastas ta küsimusega ilmselt ise ka aru saades, et ei.
"Alex...Vaata asi on selles, et...Me pole koos ega midagi, aga sa lihtsalt tuled ja suudled mind...Ma pole mingi lehtsaba, kes igaühte suudleb." Rääkisin ja seletasin kuidas asi on.
Alex noogutas. "Selge...Anna andeks," lausus ta ja ma noogutasin ning kutsusin ta sisse.
"Kas sa kohvi tahad? Ma pole veel teinud, aga kohe teen, senikaua saad istuda diivanil või kus iganes soovid," seletasin tuimalt ning järsku tundsin käsi enda piha ümber. "Ee Alex?" Keerasin end ümber ja Alex kallistas mind.
"Sa ju tead, et sa meeldid mulle tohutult Beatris, sa oled minu jaoks kogu maailm...Ja ma tahan sulle öelda, et kui mind enam pole, siis sa teaksid seda, mida sa minu jaoks tähendasid." Rääkis ta nii armsat juttu, lükates juuksesalgu mu näo eest ära ja silitades mu põske. Meie huuled lähenevad, kui uksele kõlab koputus ja Alex laseb minust lahti.
"Jaa? Kes seal on?" Küsisin ust avama minnes.
"Lucas isiklikult," lausus ta ja naeris. Lasin ta uksest sisse ning ta oli koos roosikimbu ja kommikarbiga. Me kallistasime, kuni tema pilk peatus Alexil.
"Lucas, see on Alex, Alex see on Lucas," laususin ning nii lootsin, et kumbki neist nüüd jälle minema ei jookse. Nad mõlemad noogutasid ja siis tekkis piinlik vaikus. "Ee, kohvi?" Küsisin ja vaatasin Lucasele otsa. Ta noogutas ja tuli minu järel.
"Nii palun," andsin neile kohvikruusid kätte ja tegin ka võileibu ning istusin nende vahele.
"Tris, teeme plaanid ära, mul pole palju aega," sõnas ta ning ma tõin paberi ja pliiatsi, et asjad üles märkida.
"Nii, mis kuupäevast, mis kuupäevani?" Küsisin.
"12.-18," vastas ta ning panin paberile kirja.
"Kuulge, vabandage, aga kuhu te lähete?" Küsis Alex ühel hetkel.
"Ee, Hispaaniasse," vastasin ma ning hakkasin jälle Lucasega arutama. Alex tõusis püsti ning kutsus mu kaasa ukse juurde. Ma nõustusin ning läksingi.
Seisime ukse juures ning Alex võttis mu kätest kinni. "Tris, ütle mulle palun ausalt. Kas mul on võimalus?" Küsis ta ning ootas mu vastust.
Ma ei teadnud seda.
Ma ei teadnud, kumma valin.
Ausalt öeldes olin ma mõlemasse armunud.
"Alex, sul on võimalus ja seda alati," vastasin ma ning me suudlesime.
"Aitäh sulle Tris...Kas sa ei tahaks olla mu tüdruk?" Küsis ta äkki.
Ma vaatasin talle pikka aega otsa.
Ma ei teadnud jälle vastust.
Kui valin tema, siis Lucas eemaldub minust.
Kui valin Lucase, siis Alex eemaldub minust.
Aga ma ei taha ju neid kaotada...
"Alex, sa liigud liiga kiiresti...Anna mulle andeks, aga praegune vastus on ei." Vastasin ning kallistasin teda ja läksin tuppa tagasi.
"Nii nii, arutame edasi?" Küsis Lucas.
"Jaa," vastasin ning istusin laua taha tagasi paberit täitma.
*****
5 PÄEVA HILJEM
Ärkasin hommikul varakult, et hakata homseks reisiks asju sättima. Tõstsin kohvri voodile ja tegin riidekapi lahti. Panin mõned soojad riided ka, kuid enamus riietest olid siiski õhukesed.
Varsti helistas Lucas. "Tsauu, no kuidas tunne on?" Küsis ta reipalt.
"Väga hea, ma juba pakin asju ja varsti pe-" kuulsin uksel koputust. Issand jumal mu kodu on nagu läbikäigu hoov..
"Oota üks hetk, keegi on ukse taga," ütlesin Lucasele ja vajutasin kõne kinni.
Jooksin ust avama, sest keegi seal ukse taga oli väga kärsitu ja lasi uksekella mitu korda. "Jaa jaa juba tulen rahu!" Karjusin.
"Kes seal on?" Küsisin enne, kui ukse avasin.
"Mina, Doug," tuli vastus ja avasin ukse. Dougie tuli sisse ja tahtis mind suudelda, kuid ma keerasin põse ette. Aitab, ma ei suudle tänasest ühtki meest enne, kui ma pole temaga kindlalt koos.
"Mis on? Sulle ei meeldi?" Küsis Dougie ja ta silmadest peegeldus kubus.
"Doug vaata...Asi on selles, et ma ei tea ise ka täpselt, mida ja keda ma tahan ning sa tulid ka alles tagasi ja ma pole sind siiski mitu aastat näinud...Anna andeks, aga nii lihtsalt ei saa,"
Dougie noogutas ja istus diivanile.
"Ma tahtsin sind tegelikult reisile kutsuda. Hawaiile, et võta paar sõpra ja lähme!" Okei, Tris...Mis asi su elu on....
"Jällegi palun andeks, sest ma ei saa, sõidan homme Hispaaniasse.." ning suunasin pilgu maha.
"Kellega? Kauaks" Hakkasid küsimused tulema ja nägin, kuidas Dougie mind oma silmadega puuris.
"Lucasega, mu parima sõbraga, ta tuli siia...tal on vähk ja me veedame viimased 2 kuud koos," laususin ja mu silmadesse tekkis kurbus. See pole võimalik, et kahe kuu pärast pole enam Lucast...
"Selge...Aga lähme siis mõni teine kord, ma jätan su siia sättima ja palun helista, kui sa tagasi oled või kui midagi vajad. Ma olen su jaoks alati olemas," sõnas Dougie ja läks uksest välja.
Ma libistasin end mööda seina alla ja mõtlesin. 3 meest ja kõik tahavad mind...Keda mina tahan? KÕIKI! Ma ei suuda otsustada...
Tõusin püsti ning läksin panin teleka tööle. Võtsin ka pokaali veini ja mõtlesin, et aitab tänaseks meestest, kuid siis tuli mul meelde, et pidin Lucasele helistama.
"Tsau Lucas, ma helistan nüüd tagasi, saad rääkida?"
"Jaa, muidugi. Kuule, ma mõtlesin, et läheks koos homme hommikul lennukile, et äkki ma tuleksin sinu juurde ööseks? Oleks võimalik?" Ohkasin enda ette, loodan, et Lucas seda ei kuulnud.
"Jah, ikka," vastasin tuimalt ning ta lubas olla õhtul kohal.
****
Uksel kõlas koputus. Ma vist olin magama jäänud, sest kell näitas 17.02. Läksin avasin ukse ja sealt astus sisse Lucas. "Oi no sul on ikka minimaalselt neid kohvreid!" Kilkasin ma ja nägin, et tal on ainult üks pisike kohver, kuigi me lähme sinna nädalaks ajaks.
"No ja mitu sul siis on?" Küsis ta
"Noo mitte mitu, vaid mul on üks suur kohver," vastasin ja me hakkasime naerma.
Lucas viis oma kohvrid oma tuppa ning tuli siis alla krõpsude, popkorni ning mahlaga. Ta teab ikka nii hästi, mis mulle meeldib ja mida ma tahan. "Suur aitäh Sulle, Lucas," tänasin teda ning panin toidud kaussi ja joogid klaasidesse.
Sättisime end teleri ette ja hakkasime suvalisi kanaleid klõpsima.
3 TUNDI HILJEM
"Tris, kuule...Mine magama, ma viin su magamistuppa, tahad?" Kuulsin Lucase häält ja vastasin uniselt, et jah. Ühe hetkega olin ma Lucasel süles ja varsti tundsin ma enda all pehmet voodit. Lucas pani mulle teki peale, kohendas patja ning surus laubale musi. "Head und Sulle, printsess," kuulsin ma viimaseid sõnu ja vajusin unne.
-------------------------------------------------
Nii otsustasin üle pika aja uue osa avaldada! 😃
Andke siis tagasisidet, kuidas meeldis ja visake vote!😉
Järgmises osas juba Hispaaniast ja seal juhtuvatest seiklustest!😊
VOUS LISEZ
Õnnetu Armastus: Medaljon
Roman d'amour"Kas sa mäletad? "Ei, anna mulle andeks," "Ma armastan sind igavesti, kallis..."
