Õnnetu Armastus: Medaljon

12. Kadunud

Ärkasime hommikul üsna vara, sest matused pidid algama juba kell 12. Kell oli 8.45, kui mu isa meid äratas.
"Tere hommikust! Pange end valmis ja tulge sööma,"lausus ta ning väljus toast.
"Oeh...Tere hommikust!" Sõnasin kõigile ja nemad mulle vastu.
"Miks me nii vara peame ärkama...?" Küsis Maria, kes polnud veel voodistki püsti saanud.
"Ma arvan, et me peame kõik valmis sättima. Noh, pärjad ja asjad tooma..." vastasin ja jäin mõtisklema. Miski kripeldas, miski oleks nagu tegemata jäänud. Ma mõtlesin veidi ja siis meenus. Ma jooksin kohe vanemate juurde kööki.

"Kuulge! Aga Lucasel peaks ju ka vanemad olema, või..?" Küsisin ja ema noogutas naeratusega.
"Nad on kutsutud," vastas ta ja mu süda sai rahu ning ma läksin oma tuppa tagasi.
"Tulge, söök on valmis," sõnasin ja kutsusin nad endaga kaasa. Istusime lauas üsna vaiksed, kui uksele käis koputus. Isa avas ukse ja seal seisid mees, naine ning üks tüdruk ja poiss.
"Tervist!" Hüüdsid nad kõik ja astusid sisse. Naine nuttis koos tüdrukuga ja mehed lohutasid neid.
"Need on Lucase vanemad ning vend ja õde," seletas ema, nähes mu segast ilmet näol. Ma tõusin kohe lauast püsti, et nende juurde minna.
"Minu kaastunne!" Laususin Lucase emale.
"Aitäh, meil kõigil on raske praegu!" Vastas ta ning kallistas mind.
"Minu kaastunne!" Soovisin ka Lucase isale ja ta noogutas.
"Minu kaastunne!" Sõnasin sellele tüdrukule.
"Ptüi! Mis kaastunne?! Sinu pärast kuradi litakas, ta surigi! Kuradi loll lits raisk, ma tapan su ära!" Karjus ja varsti tundsin oma tulitavat põske. Kõik hoidsid seda tüdrukut.
"Miks minu pärast? Tal oli vähk! Mina pole süüdi!" Karjusin talle vastu ja siis andis sõna sekka see poiss.
"Tal ei olnud vähki. Ta lihtsalt teeskles seda. Ta rääkis meile, et armastab tüdrukut nimega Beatris, kes on kõige imelisem tüdruk, keda ta kohanud on. Ta rääkis, et sina ei vasta ta tunnetele, mida ta on tundnud aastaid su vastu ning ta ei taha olla mängukann su jaoks, kuid ta ei suutnud ka vaadata, kuidas sa teiste meestega oled ja ta...otsustas endalt elu võtta, et sulle tee vabaks jääks..." seletas ta, kuid ma ei uskunud.

"See pole võimalik...Ei ei ei...Sa valetad!" Karjusin, kuid kõigi pilgud olid maas.
"Ema? Isa?" Vaatasin oma vanematele otsa, kuid ka nemad ei vastanud midagi.
"Juan Pablo? Maria? Lucia? Dan?" Kuid ka nemad ei vastanud. Ma jooksin minema, kui kuulsin selle tüdruku hüüet enda selja taga.
"Ma maksan sulle kätte!" Karjus ta ja läinud ma olingi. See ei ole võimalik, et ta armastas mind.

Ma lamasin oma voodis, padi näos ja nutsin. Lihtsalt nutsin. Nutsin nagu ma polnud kunagi varem nutnud, enda meenutuste järgi. Pisaraid langes järjest üksteise järgi ja ma tundsin, et mu padi on märg, kuid see ei huvitanud mind.
Küsimus oli pigem selles, et kuidas ma elan edasi, kui tean, et keegi on endilt võtnud elu minu pärast. Ma ei vääri elamist. Paras mulle see mälukaotus!

Kuulsin, kuidas uks lahti läks, kuid mul oli ükskõik, kes seal on.
"Tris, kallis..." kuulsin Juan Pablo häält ning ta istus mu voodiäärele, silitades mu selga. See tõi mulle külmajudinad. Ma olin alati nii elevil, kui Juan Pablo mu läheduses oli. Lollakas, Tris! Inimene tapab end ära ja sa mõtled tunnetele. Segane!

"Ma tahan üksi olla.." nuuksusin läbi pisarate, kuid üsna varsti Juan Pablo kallistas mind.
"Ma ei saa sind üksi jätta...Oota..Tee mulle ruumi," lausus ta ja tuli mu kõrvale, võttes mind enda kaissu.
"Ma ei suuda enam elada...Kuidas ta sai minu pärast endalt elu võtta? Ma ei suuda nüüd enam üldse matustele minna ju..." nuuksusin ja Juan Pablo silitas mu pead ning suudles seda.
"Sa saad sellest üle. Me saame sellest koos üle. Ma armastan sind," lausus ta ning ma ei osanud midagi vastata. Ma ei saa lihtsalt kellegiga praegu midagi ajada. Ma ei saa armastada, kui inimene, kes mind armastas, on nüüd surnud ja 40 päeva on see asi veel värske.
"Juan, ma-" hakkasin lauset ütlema, kuid Juan Pablo ei lasknud mul seda lõpetada.
"Tšštšštšš, ma mõistan sind. Kuid ma olen alati sinu jaoks olemas, kui sa mind vajad," sõnas ta ja kallistas mind veel tugevamalt.
"Lähme, me peame minema hakkama," ütles ta ning tõusis püsti ja ulatas mulle käe. Kuid ma komistasin talle otsa, minu käed tal kaelas ja ma ta süles. Korraks meie pilgud kohtusid ja ma ei saanud oma silmi temalt. Ma oleks teda peaaegu suudelnud, kui ta telefon poleks helisenud.
"Las see olla," vaatas ta mulle silma ja viis mind enda süles trepist alla.
"Mhh totu, miks sa mind siia tõid? Ma pean ju riideid ka vahetama!" Tuli mul meelde, kui me juba kööki hakkasime minema, kuid Juan Pablo viis mu tagasi üles.