Õnnetu Armastus: Medaljon

7. Mida sa teinud oled Alex...

Ärkasin hommikul. Oma voodis. Ei, seekord polnud mu kõrval kedagi. Tõusin püsti, kui avastasin kapi pealt kirja:

Kallis Tris!

Pane end kella 11.00-ks valmis! Saame mu kambaga kokku!

Alex

Nii, et saangi siis nendega kokku jah...Viimasel ajal on koguaeg nii kiire, nii palju uusi sõpru...Aga mis seal ikka..

Läksin kööki ning nägin, et kell on 9.25. Mul oli veel veidi aega. Tegin võileibu ning sättisin end teleka ette. Jah, ma vaatan palju telekat.

HILJEM

"Saa tuttavaks, nemad on Taylor, Melody, Chris ja Diego," tutvustas Alex mulle oma kambaliikmeid ning ma jätsin meelde, mis nimi mis näoga kokku käib.

"Tere, mina olen Beatris, lühidalt siis Tris!" Tervitasin neid ning surusin nendega kätt.

"Oletegi tuttavad, Taylor, kas sina õpetad teda kõige ennem?" Küsis Alex Taylorilt ning ta noogutas. Ta viipas käega ning ma läksin tema järel mingisse ruumi.

Ruum oli saal. Täpsemalt poksisaal.
"Nii, pane need kätte, ma näitan sulle mõned võtted ja siis teed minu järgi," seletas ta ning ma noogutasin. Ta tegi mõned löögid ning palus ka minul teha.
"Väga tubli!" Kiitis ta mind

2 TUNDI HILJEM

"No nii, kuidas Tayloriga oli trenn?" Küsis Alex, kui me Tayloriga saalist tulime.
"Ta peab veel palju õppima," vastas Taylor ning läks kuskile kabinetti.
"Ma vist ei meeldi talle, ta on nii tõsine ka kuidagi.." ütlesin Alexile, sst me ei rääkinud Tayloriga millestki muust ega naernud kordagi.
"Ei lihtsalt...Ta poiss jättis ta alles nädal aega tagasi maha..." vastas ta mulle. Ma noogutasin arusaadavalt, see seletas nii mõndagi.
"Aga lähme sööma, sa oled selle ära teeninud!" Tegi Alex ettepaneku ja ma olin nõus. Ma olin tõesti kohutavalt näljane.

"Kuule, aga mis koht see on üldse?" Küsisin Alexilt, kui olime autos.
"See on meie harjutamiskoht, meil on ka tiimi baas, kuid seda ma veel sulle ei avalda, sinu turvalisuse mõttes," sõnas ta.
"Kuhu me sööma lähme?" Küsisin.
"Näiteks Lidosse?" Tegi ta ettepaneku ning ma noogutasin, Lido on üks mu lemmikutest söögikohtadest.

"Mis sa võtad?" Küsis Alex, kui olime Lidosse sisenenud.
"Mm ma arvan, et singi-juustu pannkoogid, need on nämmid. Ning mingi magustoidu ja joogi," vastasin ma
"Selge, ma võtan sama," lausus ta ning me läksime kassase.
"Me maksame koos," lausus Alex kassase ning kassiir lõi meie summad kokku.
"See teeb 7.45 eurot," sõnas kassiir ning Alex maksis meie eest.
"Mida sa teed? Kas sa oled hull?" Sõimasin ma teda, kui lauas istusime.
"Mida? Mina kutsusin su sööma, mina maksan!" Ütles ta ming lajatas käe lauale, ma hakkasin itsitama.

Me naersime Alexiga üpris kaua, kuni miski rikkus meie tuju, Doug.
"Tere Tris! Mulle ei võinud siis teatada, et tagasi oled reisilt? Ja ma saan väga hästi aru, mida sa mõtlesid sellega, et ei saa igaüht suudelda, alles tulid reisilt ja juba mingi jobuga siin! Kuradi lits raisk!" Karjus ta ning kogu rahva pilgud olid meie poole pööratud. Alex tõusis lauast ja tõukas Dougi.
"Vaata, kuidas sa preilidega räägid! Palu vabandust!" Loopis ta sõnu ja mõlemad olid vihased.
"Oot, lõpe-" ei jõudnud ma lauset lõpetadagi, kui Dougie oli pikali maas.
"ALEX!" Karjusin ma, et ta lõpetaks, sest nad hakkasid Dougiega kaklema. Mitte keegi ei aidanud. Ma võtsin oma asjad ja jooksin pisarais minema.