Õnnetu Armastus: Medaljon

20. Väljavalitu

"Siin on nii kõva lärm!" Karjusin ma, et Juan Pablo mind kuuleks.

"See on ööklubi, kallis!" Hõiskas ta mulle vastu.

"Tsau!" Hüüdis Liis, kui me nende poole läksime.

"Tere! See on mu poiss Juan Pablo!" Tutvustasin oma kallimat teistele. Kõik surusid ta kätt ja said temaga tuttavaks.

"Lähme tantsima!" Hõiskasin ja me läksime keset tantsuplatsi. Juan Pablo võttis mu ümbert kinni. Liis tantsis Martiniga, Camilla Jayga ja Amanda Rayga.

"Ma lähen võtan juua!" Hüüdsin läbi muusika Juan Pablole ja ta noogutas ning jäi tantsima.

Istusin baarileti äärde ja baarmen tuli minu juurde.
"Mida soovite?" Küsis ta otsekoheselt. Ma mõtlesin oma lapsele.

"Üks mullivesi, palun," sõnasin ma ja ta hakkas irvitama, kuid valas siis mulle mullivee välja.

"Aitäh!" Laususin na ta noogutas. Baarmen oli tumedate silmade ja tumedate juustega.

"Kuidas sa siin müras vastu pead?" Küsisin, kui lõpetasin oma mullivee joomise.

"Noh, raha on ju kõigil vaja" pilgutas ta silma ja puhastas mingit klaasi. Ma noogutasin ja hakkasin tõusma, kui pilt läks häguseks ja tundsin end kellegi käte vahel.

Hiljem

"Seda tibi oli ikka hea keppida, ta ei saa ise teadagi, et ta läbi nussitud on, magab nagu uinuv kaunitar," kuulsin häguselt sõnu justkui kusagilt kaugelt. Avasin silmad ja kõik oli pime. Või olin mina pime?

Püüdsin püsti tõusta, kui tundsin, et mul on kohutavalt külm. Ma katsusin end ja sain aru, et mul on ümber midagi, kuid mu käevarred ja jalad on paljad. Ma tõusin püsti, nähes väikest valgusepragu ukse vahel. Ma avasin ukse ja ma nägin justkui ma oleks mingis kuuris või laohoones. Ma nägin peeglit ja läksin selle poole. Ma vaatasin end ja ma nägin kohutav välja. Juuksed olid nagu heinad, meik oli laiali ja mis kõige tähtsam- mul oli mingi tekk ümber ülakeha, jalad ja õlavarred olid paljad.

"Juan Pablo, oled sa siin?" Kõndisin ma ringi, otsides Juan Pablot ja teisi. Kas ma jõin ennast nii täis, et ma ei mäleta mitte midagi?

"Juan Pablo? Liis?" Hüüdsin ma, kuid keegi ei vastanud. Kus nad on siis?

Ma nägin ust, ilmselt oli see välisuks, ma läksin selle poole, avasin selle ja tundus olevat varahommik. Õues siras päike, mitte väga kõrgel, kuid see oli hommikupäike. Kell võis olla umbes 6-7. Ma astusin uksest välja ja vaatasin ringi. Ma ei teadnud seda kohta. Mis koht see on? Kuidas ma siia sain? Miks ma siin olen?

Ma tundsin valu enda jalge vahel. Ma puudutasin oma hella kohta ja see oli meeletult valus.
"Issand, kas ma...Kas ma...Kas ma magasin kellegiga või?" Oli esimene mõte, mis mulle pähe tuli.
"Äkki ikkagi Juan Pabloga?" Ei teadnud ma oma pähe tulevatele küsimustele vastust. Ma sulgesin ukse ja läksin tagasi tuppa, kus ärkasin. Ma kompasin ja leidsin üles tule.

Vaatasin toas ringi ja nägin riideid, mis lebasid maas. Ma haarasin need ja panin selga. Kuulsin välisukse kiiksumist.

"Juan Pablo!" Jooksin ukse poole ja seal seisis mingi noor mees.

"Ei ole!" Irvitas ta ja hakkas minu poole tulema. Üsna pea oli ta täielikult minu vastas ja mina olin vastu seina. Ta libistas käed oma pükstele ja avas püksiluku- ja rihma, mis kukub maha.

"Sa jõudsid juba riidesse panna? Me pole ju lõpetanud," seletas ta ja tõmbas ka minu püksid jalast. Ma ei suutnud mitte midagi teha, ma olin kui kivistunud. Ta pani käe mu suule, ma tundsin, kuidas pisar mu põselt voolab ja siis oli ta minu sees. See oli niu valuline. Tema tunneb sellest mõnu, kuid mina tahaks siin samas ta ära tappa.