Õnnetu Armastus: Medaljon

19. Uued sõbrad

Istusin Juan Pablo haiglavoodi juures ja nutsin. See on kõik, mida ma olin teinud viimased 4 päeva. Ma ei suuda elada teadmatusega, mis siis saab, kui ta ärkab? Kas ta ärkab?

"Tris..." kuulsin Juan Pablo häält ja hakkasin kiljuma.
"Juan Pablo, ma olen siin.." võtsin Juan Pablo käe enda käte vahele ja silitasin seda õrnalt.
"Tris..." sosistas ta uuesti ning ma tõusin ja surusin oma huuled tema omadele. Ta avas silmad ja ma hakkasin nutma.
"Tris...Kus ma olen?" Küsis ta ja vaatas mulle suurte silmadega otsa. Ma kallistasin teda ja kekslesin nagu väike tüdruk.
"Kas..? Ma olen elus?" Küsis ta uue küsimuse ja ma noogutasin.
"Sa mäletad kõike?" Küsisin kõik igaks juhuks üle.
"Ei...? Välja arvatud seda, et armastan sind tohutult!" Vastas ta ja suudlesin teda ning siis astus sisse keegi haiglatöötajatest. Ta köhatas.
"Nii, et Juan Pablo Conzales on teadvusel, jah?" Küsis ta ise samal ajal muiates.
"Jaa," laususin ja ta noogutas.
"Me peame talle mõned uuringud tegema, hiljem võite siia tagasi tulla." Sõnas ta ning ma suudlesin Juan Pablot veel ja läksin palatist välja.

"Ema! Ta on teadvusel! Ta on!" Kilkasin telefoni nagu väike plika, kes on just endale uue mänguasja saanud. Tundsin telefonis ema rõõmuhüüet ja kuidas suur koorem ta õlult langes. See oli nii hea tunne!
"See on super kallike!" Lausus ta ja ma panin kõne kinni. Vaatasin läbi klaasi, kuidas arstid Juan Pablo ümber toimetasid ja Juan Pablo mulle naeratas.

Lucia, Maria ja Dan tulid nurga tagant kohvitopsidega. Jah, nad olid siia tulnud. Ma jooksin nende poole ja kallistasin neid, ise kiljudes.
"Ta on teadvusel!" Kilkasin ja Dan haaras mu enda embusesse.
"See on super!" Sosistas ta ning ma noogutasin. Kallistasin ka Luciat ja Mariat.
"Sa oled talle see õige, hoolitse ta eest, palun," sosistas Lucia mullr nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin ja ma noogutasin.

Nad jäid palati ette seisma.
"Kas te sisse ei lähe?" Vaatasin neid, kui nad toolide poole minema hakkasid.
"Ei, mine sina," vastas Lucia ja ma nihutasin end talle lähemale. Mulle tundus, et ta peab minu peale vimma.
"Minge palun teie. Mina juba olin seal, ta vajab teid.."
"Aga-"
"Ei mingit aga, minge!" Laususin ja nad läksid sisse.

Hiljem

"Tris, ärka!" Äratas keegi mind unest.
"Kus ma olen?" Vaatasin ähmaselt Dan'ile otsa.
"Kodus," sõnas ta ja ma olin segaduses. Kuidas ma saan olla kodus, kui ma olin just haiglas.
"Eeee, mida?"
"Jah, sa jäid magama haiglas ja me arvasime, et toome su koju," seletas Dan ja ma noogutasin.
"Juan Pablo?" Küsisin ma koheselt.
"Tema jääb veel nädalaks haiglasse. Sina aga pead hakkama ülikooliga tegelema. Tris, nelja päeva pärast on 1.september. On sul kõik paberid korras?" Küsis ta ja ma noogutasin.
"Okei, ma hakkan siis minema,' lausus ta ja ma kallistasin teda.

"Tris, me...ei tohiks.."
"Mida ei tohiks? Kallistada? Parimad sõbrad või ei? Kunagi olid just sina see, kes tahtis minuga teemat alustada," itsitasin ma, "hea, et see ei juhtunud," lisasin ja ka tema muigas ja kallistas mind tugevalt vastu, lausus head aega ja läinud ta oligi.

4 päeva hiljem

"Sa oled imeline!" Lausus Juan Pablo ja suudles mind.
"Ma hakkan minema, hiljem tulen siit kohe läbi, eks?"
"Jah, kallis." Vastas ta. Tegin talle kiire põsemusi põsele ja hakkasin minema.

Ülikooli jõudes tundus see kõik nii ilus. Mina, Beatris Lundes, olen vastu võetud disaini erialale. See on uskumatu. Astusin uksest sisse ka läksin saali, aktus pidi hakkama 10 minuti pärast. Istusin toolile, mingi tüdruku kõrvale.
"Mina olen Liis," tervitas ta mind käteldes. Ma vaatasin talle mõtliku pilguga otsa. Ma pole harjunud, et inimene tuleb lihtsalt kätlema mind, mitte teades mind. Mina ise pole näiteks selline inimene.
"Ee...Tris. Beatris," vastasin ja surusin ta kätt. Ta noogutas, vaikis siis hetke ja küsis uue küsimuse.
"Mis eriala?"
"Disain." Laususin ja ta silmad lõid särama.
"Oh, me saame siis koos olla. Ka mina tahan saada disaineriks," sõnas ta ja enne, kui ta midagi lisama tahtis hakata, läks saal pimedaks ja paluti tähelepanu.