Õnnetu Armastus: Medaljon

11. Teda pole enam

"Kallike...Lucas...." rääkis mu ema telefonis.
"Jah? Mis on?" Küsisin, sest ta ei lõpetanud oma lauset.
"Lucas on surnud." Lausus ta äkki ja mu telefon kukkus maha. See pole võimalik. Kogu mu maailm varises ühe hetkega kokku.
"Tris? Oled sa seal? Tris? Tris?" Kõlas telefonist, mis vedeles maas. Ma tõmbasin juhtmed enda küljest ja tormasin uksest välja, teadmata suunas. Ma jooksin koridori, kus istusid mu ema ja isa.
"Tris?" Vaatas isa mulle otsa.
"Kus ta on?" Karjusin ise pisarais.
"Kullake...Ta..."
"Räägi juba ometi!" Nõudsin isalt.
"Ta tegi enesetapu, siin on kiri sulle," andis ema mulle kirja, millel seisis:

Kallis Tris!

Tea, et oled mulle kõige-kõige-kõige kallim inimene siin maailmas ja ma armastan sind tohutult. Sa tähendad minu jaoks kõike ja jääd alati mu südamevalitsejannaks. Ma soovin siin, et su mälu taastuks ja sa saaksid olla koos kõigi nendega, kes on sulle olulised ja kelle jaoks oled sina oluline. Beatris, ma armastasin, armastan ja armastan sind igavesti. Tea, et ma ei tee seda sinu pärast. Kui ma oleksin terve, siis ma võitleksin sinu eest ja ei põgeneks nii praegu. Kuid kuna ma seda pole, ei taha ma piinelda. Anna mulle andeks, kallis. Beatris+Lucas=Parimad sõbrad igavesti!

Armastusega,
Lucas

Pisarad hakkasid taas mu põskedelt voolama. Mu parim sõber oli surnud, kuid ma ei mäletanud teda. Ma ei mäletanud meie koosveedetud aega. Ma ei mäletanud meie rõõmsaid ega kurbi hetki. Ma ei mäletanud mitte kui midagi. Kõik minu mälust oli kustunud just kui ühe sõrmenipsuga. Millised mälestused meil olid? Mida me koos tegime, kus käisime? Kõik oli läinud...Loodan, et mitte igaveseks.

"Tris, meil on kahju.." lausus mu isa ja ma tormasin teda kallistama. Mis siis, et ma teda ei mäletanud. Ta tundus väga väga hea ja armastav isa nagu mu emagi.
"Mu armastus, kõik saab korda..." pomises mu isa. Ja mu peast käis korraks tugev valu läbi nii, et ma oigasin. Mulle meenus miski.
"Mis juhtus? Kas sul on valus, kutsume arsti?" Küsis mu isa.
"Ei ei, pole vaja. Mulle meenus see õhtu," laususin ma.
"Nii?" Küsis ta.
"Ma mäletan, et helistasin kellegile, hakkasin üle tee minema, kuid...Lucas! Ta ütles mulle, et tal on vaid mõni päev elada ja-ja ja siis edasi on must auk..." seletasin oma vanematele, kes mind lootusrikkalt jälgisid.
"Aga sa ei mäleta, mis varem toimus?" Esitas nüüd ka ema küsimuse.
"Ei mäleta kahjuks..." vastasin ma.

3 päeva hiljem

"Ta peab võtma neid ravimeid ning neid. Ta peab ka käima uuringutel. Hetkel lubame tal koju minna, head paranemist!" Kuulsin kuidas arst ja mu ema ukse taga rääkisid ning siis astus ta palatisse.
"Oh kallike, kuidas ma soovin, et sa mäletaksid kõike..." Sõnas ta istudes mu voodiäärele.
"Minagi, ema, minagi..." vastasin üsna kurvalt.
"Me võime koju hakata minema, pane asjad kokku," lausus ta ning läks siis palatist välja. Pakkisin mõned asjad kokku, mis mu vanemad mulle toonud olid ning siis võisimegi minema hakata.

Me istusime autosse ja hakkasime sõitma.
"Kaua koduni on?" küsisin vanematelt, vaadates õue, et midagi meenutada, kuid mida polnud, oli mälu.
"Natukene," vastas isa ja me sõitsime edasi ning teel ma enam küsimusi ei esitanud.

"Me oleme kodus," lausus ema ning ma astusin autost välja. Küll see maja on ikka kena, mõtlesin ma.
"Ma ei mäleta seda kohta..." vastasin ja märkasin oma ema silmis pisaraid. Loomulikult hakkaksin mina ka nutma, kui su tütar sind ühel päeval ei mäletaks.
"Lähme sisse, tule," andis isa käega märku ja me läksime sisse.

Sisse astudes märkasin ma erinevaid inimesi. Seal oli 2 poissi ja 2 tüdrukut.
"Beatris!!!" Hüüdsid nad ja tormasid mind kallistama, kuid ma eemaldusin neist. Mul oli ebamugav kallistada võõraid inimesi.
"Kes need on..?" Küsisin oma vanemate käest. Ma ei teadnud neid inimesi. Polnud neid mitte kunagi varem näinud.