Õnnetu Armastus: Medaljon

21. "Abiellu minuga, Beatris"

Ärkasin silmi hõõrudes. Juan Pablot polnud enan minu kõrval. Tõusin voodis istuli ja vaatasin toas ringi. Mu elu on jälle muutunud. Silitasin oma kõhtu ja mõtlesin oma beebile. 8 kuu pärast ta sünnib ja siis on mu elu veelgi teistsugusem.

Tõusin püsti ja seadsin sammud elutuppa. Seal polnud ka mitte kedagi. Vaatasin kella, mis näitas 10.22. Kas ma magasin terve öö?

"Hommik, armas," tuli Juan Pablo mu selja tagant välja ja kallistas mind, kuid ma tõukasin ta eemale.

"Ära puutu...mind..." ütlesin ja olin hirmul, "ma ei taha, et keegi mind puutuks, see on...jälk," ei suutnud ma sõnu leida. Juan Pablo pilk kurvenes.

"Kallis. Aga see olen ju mina," sõnas ta ja ma vaatasin teda. Oh mind lolli. Ma hakkan juba hulluks minema.

"Anna andeks," vabandasin ja kallistasin teda tugevalt.

"Ma saan sinust aru," sosistas ta ja suudles mu pead.

"Oh ma pean homme ülikooli minema..." ohkasin istudes diivanile. Juan Pablo avas külmkapi ja võttis välja mahlapaki. Valas mu lemmikut- multimahla klaasidesse ja andis mulle ka ühe klaasi, istudes siis ise minu kõrvale.

"Sa ei pea ju, võid kodus olla. Pead taastuma," sõnas ta ja rüüpas lonksu klaasist.

Meie jutu katkestas koputus uksele. Avasime ukse ja seal seisid Liis, Martin, Amanda, Ray, Camilla ja Jay. Ma olin nii üllatunud. Nad kõik tegid mulle kalli ja ma kutsusin nad tuppa.

Selja tagant võttis Amanda välja suure kaisukaru ja ulatas mulle. Camilla andis ka roosid ja me tegime suure grupikalli.

"Meil on nii kahju, et niimoodi läks.." lausus Liis järsku, kui nad olid istunud. Ma valasin neile mahla ja Juan Pablo tegi võileibu.

"Ei ole hullu. Saab hakkama. Teie pole selles süüdi ja me ei räägi sellest enam," sõnasin ma, pannes söögi ja joogid lauale.

Me rääkisime veel kaua ja kaua, siis läksid nad minema.

Vanessa vaatenurk

"Mida ma teen? See värdjas ei saa sündida," kõndisin ma mööda tuba ringi, mõeldes, mida ma teen Beatrisiga. See värdjas rikkus minu ja mu venna elud.

Läksin toast välja ning Jack istus elutoas diivanil, vaatas telekat ja jõi õlut.

"Noh, mis sa selle lapsega teed, kes sünnib?" Tõukasin Jacki vastu põlvi, kuid ta ei teinud väljagi. Seisin teleka ette ja ta hakkas tõmblema.

"Mine eest ära! Mis sul vaja on?!" Karjus Jack.

"Ma küsisin, mis sa Beatrisi lapsega teed?" Kordasin ennast.

"Midagi. Tema mure, ise ta ei kasutanud midagi," ütles ta nagu see oleks tühi asi ja see rahustas mind. Ehk ei peagi ma midagi selle matsiga tegema?

Beatrisi vaatenurk

Me istusime õhtusöögilauas-mina, Juan Pablo ja mu vanemad. Vaikust polnud mitte kunagi, sest me saime omavahel super hästi läbi.

"Kas te olete mõelnud, mis te siis teete, kui Tris sünnitab?" Küsis isa järsku ja vaatas ootavalt mu isa otsa.

"Mina võin lapsega tegeleda, kui Tris tahab ülikoolis käia." Sõnas ta enesekindlalt ja ma naeratasin.

"Aga kes raha teenib?" Tuli mu isa uue küsimusega lagedale ja me polnud selle peale mõelnudki. Isa puuris Juan Pablot silmadega, "muidugi peate Jackilt rahad sisse nõudma, kui laps sünnib," lisas ta kiirelt ja see oli hea mõte.

"Ma arvan, et..." ei leidnud Juan Pablo sõnu.

"Ma arvan, et ma saan tööl ka käia, isa," sõnasin, kuid oleksin tahtnud kohe oma sõnad tagasi võtta.