Õnnetu Armastus: Medaljon

17. Rase?

Täna on kahekümne kolmas august. Vaid 8 päeva pärast on juba esimene september. Ma käisin ülikoolis, tegin katsed ning saan ülikooli sisse. Mul olid väga tugevad tulemused.

Ka mu ema ja isa tulid elusalt koju ja puhkavad nüüd. Jack läks oma koju ja me saame vahel kokku.

Mul on üks probleem ka. Mu kalender pole korras. Peale Austrias käiku oleks pidanud mul päevad hakkama, kuid neid pole siiamaani. Ma kahtlustan veidi, et olen rase, kuid arst ütles ju, et mul pole enam kunagi võimalik rasestuda.

Jack helistas mulle.
"Tsau kallis, mis sa täna teed?" Küsis ta ja ma olin 110% kindel, et ta muigas.
"Tsau, noo midagi, ma arvan?" Vastasin.
"Ma tulen su juurde. Vaatame filmi ja noh.." sõnas ta ja ma hakkasin itsitama.
"No tule, muah" laususin ning saatsin talle õhumusi läbi telefoni.

Varsti käiski uksekell ja seal seisis Jack. Valgete rooside ja veiniga. Ta haaras mult ümber kinni, kallistas mind ja nuusutas nagu koer.
"Mis sa nuusid nagu koer?" Itsitasin ma ja ta suudles mu kaela, liikudes sealt ülespoole jõudes siis mu suuni ja suudeldes mind kirglikult.
"Armastan, armastan, armastan!" Sosistas ta ja vaatas mulle otsa.
"Mina sind ka!" Laususin ja suudlesin teda veel.
"Lähme minu tuppa nüüd," ütlesin, kui me lõpetanud olime. Jack võttis jope seljast ning ma panin roosid vette. Isa tuli kööki.
"Tervist, mr Lundes!" Sõnas Jack ja isa tervitas teda vastu. Ma itsitasin ja olin õnnelik, et mul on selline poiss nagu Jack. Siis läksime me minu tuppa. Jack keeras eesoleva võtmega ukse lukku ja naeratas salakavalalt.

Ta tuli minu poole ja lükkas mu voodile pikali. Ma tundsin ta külmi käsi enda kaelal. Jack suudles mind ahnelt ja mina teda vastu.
"Ma tahan sind, Tris," sositas Jack läbi suudluste.
"Mina sind ka, kallis," sosistasin talle vastu ja ta hakkas mu pükse jalast võtma. Ma nautisin seda, kuidas ta mu aluspüksid võttis jalast silitades mu reisi. Mulle lõi äkki nagu välk selgest taevast!

"Oota, Jack!" Hüüdsin ma ja tõusin istuli. Jack tegi seda sama.
"Mis on?" Vaatas ta mulle küsival pilgul otsa.
"Ma pean sulle midagi ütlema. Aga ma pole selles veel kindel, " laususin ettevaatlikult. Jack vaatas mind nii-mis-on pilguga.
"Ma...olen ilmselt rase!" Ütlesin selle välja ja naeratasin suurelt. Jack tõusis voodilt püsti, midagi lausumata.
"Oota. Sa oled rase?" Küsis ta mitte just eriti rõõmsal toonil. Ma noogutasin.
"Kuidas see võimalik on? Sa ei pidanud ju enam kunagi lapsi saama?"
"Noo...oleme õnnelikud, et ma saan, kallis!" Tõusin püsti ja tahtsin teda kallistada, kuid ta tõmbas end minust eemale.
"Mis on?" Küsisin talt ja võtsin ta käe, libistades end häbemele, kuid ta võttis selle ka ära vaadates, nii nagu seal oleks midagi räpast.
"Vaata ise, kuidas sa lapsega hakkama saad. Mina ei tahtnud last ja ei taha siiani. Sinu süü, et sa kaitsevahendit ei kasutanud!" Hakkas ta karjuma ja tundsin, kuidas pisarad mu põskedel voolama hakkasid ja kurku tekkis klomp.

"Me olime mõlemad purjus, sa ei mäleta ega ju? Sina ronisid mulle selga ja keppisid mind, kui ma olin nii täis, et sittagi aru ei saanud ja kondoomi sa ka ei kasutanud! Sina oled lapse isa!" Karjusin talle vastu, ikka veel alakeha paljas.
"Türa mina küll midagi sellist ei mäleta?! Kuidas sa siis mäletad, kui sa nii täis oled? Võib-olla keppisid seal mõnda suvalist ja arvasid, et see olen mina?"
"Kas..ma? Kas sa? Kas sa arvad tõesti minust niimoodi?"
"Beatris, ma olen fuckboy, mitte kellegi isa eksole? Ütles ta ja siis ma ei kannatanud enam välja. Ma lõin teda vastu põske. Ta vaatas mulle otsa ja jooksis minema.

Ma tõstsin maast oma püksid ja panin need jalga. Kogu mu maailm oli kildudeks.
"Mis juhtus kullake?" Jooksis ema mu tuppa ja ma langesin talle sülle .
"Ema, ma...ma..ma olen rase ja ta ei aksepteeri seda.." nuuksusin läbi pisarate.
"Mida?! Sa oled rase?!" Hüüdis ema ja hüppas justkui lakke. Keegigi rõõmustab selle üle!
"Kes on rase, kus on rase?" Jooksis isa ehmunud pilgul tuppa. Me vaatasime emaga mõlemad üksteisele otsa ja hakkasime naerma.
"Mina, isa...Aga Jack ei aksepteeri seda..." laususin ja hakkasin uuesti nuuksuma. Isa võttis mu oma käte vahele ja kallistas mind kõvasti.
"Kallis, sinuga saab kõik korda. Sul on meie täielik toetus, tea seda." Rääkis isa nii ilusti ja ma kallistasin teda kõvasti.

Me rääkisime ema ja isaga veel kaua lapsest ja, et kuidas mu kooliga jääb. Ma tahan kooli õppima minna. Ema oli lahkelt nõus mu tulevast beebit hoidma, kui ma ülikoolis olen. Ma olen selle eest talle tohutult tänulik.

Ma võtsin oma telefoni, et helistada Juan Pablole Ta on siiski mu parim sõber. Valisin Juan Pablo numbri ja see hakkas kutsuma.
"Jaa!" Kõlas reibas hääl.
"Hei.." alustasin ma.
"Beatris? Kas midagi on juhtunud?" Sai Juan Pablo koheselt aru.
"Jah...Tead Juan Pablo, ma...Ma olen rase..." laususin ja hakkasin nuuksuma.
"Sa...sa..sa...Sa...Sa...Sa oled rase, Tris?" Ei suutnud ta oma kõrvu uskuda.
"Just nii. Kuid Jack ei taha seda last...Ta ütles, et ta on fuckboy, mitte kellegi isa. Juan, see murdis mu südame...Mida ma nüüd teen?"
"Tris. Ma armastan sind, kas sa ei tahaks, et me oleks koos ja kasvataks seda last?" Tegi ta ettepaneku, mida ma poleks elu sees oodanud. Tal on ju Lucia!

"Juan, ma...Me ei saa..Sul on Lucia ja-"
"Vahet pole, ma ei armasta teda nagunii...Pole kunagi armastanudki..Ta on mulle vaid sõber. Kas me palun võiks proovida?" Küsis ta, oodates mu vastust.
"Juan, meie vahel ei saa midagi kunagi olla. Nii palju, kui me ka ei tahaks. See on keelatud armastus..."
"Beatris. Ma ei ole Luciaga koos niiviisi. Me esitlesime end küll nii jah, kuid meil on selline vaba olek. Me pole suhtes ausalt. Ma palun sind. Las ma olen su mees. Su tulevane abikaasa. Su laste isa. Ma palun sind. Ma armastan sind!" Lausus Juan Pablo nii vapustavaid sõnu teisel pool telefonitoru.

Lucia vaatenurk

"Beatris. Ma ei ole Luciaga koos niiviisi. Me esitlesime end küll nii jah, kuid meil on selline vaba olek. Me pole suhtes ausalt. Ma palun sind. Las ma olen su mees. Su tulevane abikaasa. Su laste isa. Ma palun sind. Ma armastan sind!" Kuulsin ma Juan Pablo sõnu teisest toast.

Nii, et see kõik...Oli siis vale? Me lihtsale "olime"?

Minu mõtlemise katkestab Juan Pablo, kes tuleb kööki.
"Ma pean homme Eestisse sõitma.
"Sest Beatris vajab sind eks?"
"Kust sa...Sa kuulasid pealt?" Küsib ta.
"Polnud vajs. Kõik oli piisavalt kuulda. Ma saan sinust aru. Sa armastad teda. Ma ei taha sind kinni hoida. Lõpetame selle siin ja praegu ära. Me oleme ikka sõbrad edasi, kuid..Mis sa ootad? Mine kohvreid pakkima." Lausun Juan Pablole ja ta silmad löövad särama ning ta kallistab mind.
"Aitäh Sulle!" Sosistas Juan Pablo mulle kõrva ja läks tagasi enda tuppa.

Ma olen temast ilma...