Õnnetu Armastus: Medaljon

23. Surnud laps

Beatrisi POV

"Ma ei saa rase olla, mitte mingil juhul!" Vaatasin oma õele Lisale otsa. Kellest ma rase peaks olema? Kas nendest väidetavatest meestest, kellest Lisa räägib?

"Kallikene, kõik on hästi, ära mõtle sellele." Lausus Lisa ja silitas mu pead, "Vabandage, kas te saaksite meid oma vahele jätta hetkeks?" Vaatas Lisa arstile otsa ning too noogutas. Arst lahkus ruumist.

"Sa ei kavatse ju seda last alles jätta ega ju?" Vaatas Lisa mulle suurte silmadega otsa ja ma imestasin.

"Miks ma ei peaks? Kas see pole mitte imeline, et mu sees kasvab väike olevus? Minu sees, Lisa!" Andsin Lisale vastuse, ta paistis rahutu olevat.

"Aga kallikene, meil ei ole võimalust teda niimoodi kasvatada. Me ei ole rikkad, Maria. " Seletas nüüd Lisa mulle, kuid ma vangutasin pead.

"Ma jätan ta alles!" Sõnasin võidukalt ja Lisa ohkas, kuid noogutas siis. Me tänasime arsti ja hakkasime minema.

Koju jõudes vaatasin ma toas ringi ja üritasin midagi meenutada. Mulle ei meenunud ikka veel mitte miski selle kohaga. Vaatasin, kuidas Lisa ukse kinni keeras. Miks ta seda tegi? Oli ju alles lõunaaeg.

"Miks sa ukse kinni keerad?" Küsisin oma õelt.

"Mm..Selleks, et need mehed siia ei saaks. Su mehed käivad siin tihti ja me ei taha neid siia ju." Seletas ta ja ma noogutasin.

Läksin oma tuppa ja istusin voodile, silitasin kõhtu ja seda vaadates, märkasin, et seda on isegi veidi näha. Naeratasin enda ette.

"Maria! Ma lähen poodi, kas sa tahad midagi?!" Hüüdis Lisa köögist. Ma jooksin kööki.

"Palun too mulle helesinist, tumesinist, rohelist ja kollast lõnga ning number...3 suuruses vardad. Ma üritan kududa midagi oma beebile. Ja palun osta ka hakkliha, ma tahan kotlette teha," esitasin oma tellimuse ja Lisa noogutas.

"Aga sa ju ei oska süüa teha, kallis õeraas," lausus ta seepeale, kuid ma ei tahtnud seda uskuda.

"Ma proovin." Vastasin ja Lisa läks uksest välja.

"Ma jätan ukse lahti, aga sina ära mine mitte kuskile, selge?" Vaatas Lisa mulle otsa, sõnu peale lugedes. Ma noogutasin kergelt ja panin siis ukse kinni.

Vaatasin just toas ringi, kui käis uksekell. Lisa vist unustas midagi. Tormasin seda avama ja seal seisis vanem proua, veidi lühemat kasvu ning hallide juustega.

"Tere! Ma tulin oma naabreid vaatama!" Sõnas ta ja ma naeratasin. Nähes minu kohmetust ja arusaamatust, lisas ta kohe, "Mina olen Esteela. Teie naaber, ma elan siin juba kaua, aga teie vist väga mitte, jah? Teie õega üritasin ma kontakti luua, aga ta ei vasta ega räägi minuga," seletas proua ja mul hakkas temast kahju ning ma kutsusin ta sisse. Juhatasin ta laua taha istuma ja tegin talle teed.

"Millega te tegelete?" Küsis proua minult, segades oma teed.

"Oh, mina. Ma olen lapseootel," naeratasin ja silitasin oma kõhtu, "viie kuu pärast sünnib. Kahjuks Lisale ei meeldi see mõte, et ma ta sünnitan. Ta arvab, et tänu minu eelmisele elule ei saa ma hakkama..." Seletasin Esteelale asja, pea norus. Ta märkss seda ja silitas mu õlga. Ta tundub tõeliselt mõistev ja armas proua.

"Kindlasti sünnita. Kui sa ei sünnita, näeb Jumal seda ja maksab sulle kätte," vastas ta ja ma noogutasin.

"Kas ma saaksin teie telefoni kasutada?" Küsisin järsku. Ma ei teadnud isegi, kellele ma helistanud oleks, kuid ma oleks tahtnud lihtsalt kasvõi Lisale helistada.

"Oh, neiukene. Mina ei kasuta ei telefoni, televiisorit, raadiot ega muud sellist. Juba 3 aastat. Ostan vaid lehte, mis tuleb iga kolmapäev ja sellest mulle piisab, " pomises proua ja ma naeratasin. Vanainimeste asi, pole hullu.