Õnnetu Armastus: Medaljon

14. Ähvardus

Istusin köögis kohvitass ja võileivataldrik nina ees. Suvi oli juba lõppemas ja ma mõtlesin, kuidas sügisel õppima peaks hakkama. Ma tahan saada disaineriks ja seega otsustasin seda alates sügisest õppima minna.

Peale gümnaasiumi lõpetamist tahtsin ma puhata ühe aasta. Arvasin siis, et see teeks head, kuid nüüd soovin, et ma juba õpiks disainimist. Mu mõtlemise katkestas telefonikõne.
"Jah?"
"Kas Beatris Lundes?" Küsis keegi mees teisel pool toru.
"Mina jah," vastasin.
"Kas te tunnete Alex Diariot?" Küsis hääl.
"Jah, mis siis? Kes küsib?" Vastasin sellele mehele küsimusega.
"Kas te saaksite vanglasse tulla? See on väga oluline," lausus see mees. Ma mühatasin ja ta seletas veel mõned detailid.

Vanglas

"Tulge siiapoole," juhatas mind vanglaametnik kuhugile. Ma astusin uksest sisse, mis sulgus mu järel. Ma nägin Alexit istumas üksinda laua taga. Läksin aeglaselt ta poole ja ta tõstis pilgu. Ta pilk oli külm ja jäine, kuid ühe hetkega see soojenes.
"Tris!" Hüüdis ta mind ja tormas mind kallistama.
"Ei mingit füüsilist kontakti üle viie sekundi," tuli meid vanglaametnik lahutama. Ja jumal tänatud, et tuli. Ma ei kannatanud ta kallistust.

"Miks sa mind kutsusid?" Alustasin ma ning asetasin oma käed lauale. Alex märkas seda ja pani oma käed minu omadele, mulle ei meeldinud see ja ma panin oma käed laua alla.
"Tris, anna mulle andeks kõik, mis ma teinud olen. Ma pole veel midagi üles tunnistanud ja ma ei tee seda, kui ütled, et armastad mind!" Tegi Alex ettepaneku. Ma ei suutnud oma silmi uskuda.
"Mida? Alex, kas sa teed nalja või?"
"Sa siis ei armasta mind?" Küsis ta ja ta pilk muutus jälle külmaks ja ta käed läksid rusikasse.
"Alex, ma..." ei suutnud ma oma lauset lõpetada, kui Alex oma rusika lauale virutas ja ma ehmusin.

"Mis siin toimub?" Tuli vanglaametnik meie juurde.
"Ma kardan teda," vastasin vanglaametnikule ja Alexil pandi käed raudu.
"Pole vaja, ma hakkan minema, " sõnasin ja tõusin.
"Istu." Lausus Alex ja vaatas mulle silma.
"Alex, ma ei taha istuda, ma kardan sind..." seletasin talle, kuid talle ei sobinud see ja ma istusin.
"Ma ei tahtnud seda teha, Tris. Ma olen õnnelik, et sind kohtasin. Lausa pööraselt õnnelik, et sinusse armusin ja ma hindan sind väga. See ongi põhjus, miks ma ei taha sind teiste meeste seltsis näha-mina armastan ja hoian sind kõige paremini!" Rääkis ta ja ma värisesin üle terve keha.
"Ei!" Sõnasin ma ja ta noogutas.
"Selge. Ma sitsin siin vanglas mitmeid aastaid. Tule mind külastama, kui ma soovin. Mu kohtuistung on neljapäeval kell kaks. Ole kohal palun, ma tunnistan kõik üles.." seletas ta ja ma noogutasin.
"Meie vestlus on läbi!" Hüüdsin vanglaametnikule ja tõusin.
"Mina andestan. Kuid mu sõbrad ei andesta sulle iialgi Lucia eest. Edu sulle siin. Neljapäeval olen kohal." Ütlesin veel oma viimased sõnad ja tegin minekut.

Teel koju mõtlesin kõik asjad enda peas läbi. Kas tõesti see kõik on minuga juhtunud? See ei ole lihtsalt normaalne...

Otsustasin, et lähen koju, sest midagi muud pole mul teha.

Koju jõudes võtsin arvuti ja hakkasin otsima infot ülikooli asjus. Leidsin üsna pea ja kirjutasin sinna meili. Loodan, et saan vastuse, mida loodan.

Läksin oma tuppa, kui kuulsin uksekoputust. Kas emal või isal jäid võtmed koju? Jooksin ust avama ja uksel seisin Lucase õde Vanessa.
"Mida sa soovid siit?" Küsisin temalt ja ta astus luba küsimata uksest sisse.
"Nojah," pomisesin enda ette ja sulgesin ukse. Vanessa võttis istet diivanil ja alustas oma juttu
"Esiteks, Sa ei suhtle enam Jackiga," seletas ta ja ma hakkasin naerma.
"Tuled keelama või?" Irvitasin ma.
"Naera naera. Kes viimasena naerab, naerab paremini. Teiseks, Sa ei käi Lucase haual! On selge?!" Karjus ta mulle näkku.
"Lucas on...oli, mu parim sõber! Ja jääb selleks! Nii, et loomulikult ma käin seal edasi?!" Laususin ma ja palusin Vanessal lahkuda. Ta tõusis püsti.
"Nii, et sa ei tee nii nagu ma ütlen, jah?" Küsis ta ja vaatas mulle silma.
"Ei." Sõnasin ma ja ta noogutas.
"Ole siis valmis, su elu saab põrgu olema," ütles ta tühiselt.
"Mis sa ähvardad mind või?" Küsisin temalt ja ta noogutas ning astus siis uksest välja.