Oli varahommik ja ma ärkasin, vaatasin kella, mis näitas viis. Ma ei olnudki väga sõba silmale saanud, nutsin vaid. Ka Lisa käis siin ukse taga koputamas, kuid loomulikult me ei lasknud teda sisse. Tõusin ja läksin kööki, Esteela tegi juba putru.
"Miks sa ei maga?" Küsisin temalt ja ta naeratas.
"Sest ma teadsin, et sa ei maga ja pead sööma," lausus ta. Tal oli täiesti õigus. Ma ei maganud, kuid ma ei tahtnud ka süüa. Mille nimel? Enam polnud millegi nimel pingutada, ma tahtsin surra.
"Sa pead, kullake," sõnas Esteela ja tõstsis purdukausi lauale. Ma krimpsutasin nina, kuid istusin siis lauda. Sättisin end istuma ning ka Esteela istus minu vastu.
"Aga sina?" Vaatasin talle otsa, sest temal polnud sööki nina ees.
"Mina sõin juba keedetud mune, ma ei söö hommikuti rohkem, kui mune ja piima," seletas Esteela ja ma naeratasin. Ta oli tõeliselt armas vanaproua. Ta oli kindlasti imeline ema ja vanema.
Ma surkisin kausis putru ja mõtlesin oma pojale. Hakkasin automaatselt nutma. Ma ei tahtnud, kuid ma ei saanud midagi selle vastu teha. Esteela tormas mind kallistama ja ma ulgusin jälle.
"Ma tean, kus sul turvaline on. Sa pead minema nunnaks. Siit umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel on orbudekodu, kuid seal on ka koht naistele, kes soivivad olla jumalateenrid," seletas Esteela ja ma noogutasin. See koht tundus juba praegu turvaline ja võib-olla ainus koht, kus saan mõtted eemale oma pojast.
"Kas me lähme sinna täna?" Küsisin ja Esteela vastas jaatavalt.
"Mida varem, seda parem. Söö ja hakkame minema," sõnas ta. Nii vara?
"Jah, nii vara. " lausus Esteela justkui mu mõtteid lugedes. Ma sõin oma pudru ja me hakkasime minema.
Takso peatus ühe ilusa suure pruuni värava ees. Sellele oli kirjutatud: Stendormi orbudekodu.
Esteela maksis taksoarve ja me läksime värava juurde. Ta lasi uksekella ja varsti tuli ka naine nunnariietes ust avama.
"Proua Lichti juurde, ma olen ta sõbranna, " ütles Esteela ja see naine naeratas.
"Jah, ma tean," lausus naine naeratades. Me läksime läbi õue, kus oli palju naisi, kuid vaid üks laps. See poiss jooksis kohe meie poole. Tal olid väga tumedad silmad, tumedad juuksed ja ka tõmmu nahk. Ta meenutas mulle minu poega.
"Tere! Mina olen Damir! Ma olen siin kõige vanem ja selle pärast keegi ei taha mind!" Hüüdis ta ja naine meie taga naeratas.
"Damir, ole kuss, mine tuppa!" Luges naine sõnad peale ja Damir läks jooksuga toa poole. Meie liikusime edasi, hoone sisse. Maja oli seest väga ilus, kuid külm. Me kõndisime pikas koridoris, kus seintel rippusid pildid ja maalid jumalast.
"Oota sina siin, me räägime proua Lichtiga paar sõna juttu, eks?" Sõnas järsku Esteela ja ma võpatasin. Ma olin nii mõtetesse jäänud. Ma noogutasin ja nad sisenesid kabinetti, ma jäin istuma pruunile puidust pingile, mis oli kohe proua Lichti kabineti taga. Istusin ja vaatasin ringi. See siin saabki olema ilmselt minu uus kodu ja uus algus.
"Hei, miks sa kurb oled?" Oli äkki see poiss, Damir, järsku mu kõrval. Ma silmitsesin nukku enda käes, mille pidin andma Derekile, kuid ma ei jõudnudki.
"Ma ei ole kurb," naeratasin, üritades poissi veidikene petta.
"Aga miks sa nutad siis? Sa oled ju väga ilus!" Lausus see peale poiss. Ta oli nii armas, miks keegi teda adopteerinud ei olnud?
"Need on õnnepisarad. Ma tahan siia elama tulla," seletasin poisile asja ja ta noogutas. Juba tuli ka Esteela koos proua Lichtiga kabinetist välja.
"Damir...Mine nüüd...hop-hop!" Hüüdis Proua Licht ja Damir tegi mulle põsemusi ja kuivatas mu pisara.
"Ära ole kurb, sa oled ilus," sõnas ta ja jooksis siis minema. Proua Licht naeratas ja sama tegi ka Esteela.
2 KUUD HILJEM
Panin kokku puhtad rätikud ja hakkasin neid pesuruumi viima. Läksin mööda koridori, kui põrkasin kokku ühe mehega.
"Beatris?" Vaatas see mees otsa, kuid ma vangutasin pead.
"Ei, mina olen Maria!" Laususin selge ja kõlava häälega ning ulatasin oma käe, et suruda ta kätt, kuid ta kallistas mind.
"Beatris, kas sa ei tunne mind ära? Ma olen ju Dan!" Vaatas mees mulle otsa, kuid ta oli mu jaoks võõras.
Seisin ukse taga ja Daniel seletas mulle asju.
"Ma räägin nendega, sa näed neid ja sulle tuleb kõik meelde, onju?" Seletas ta ja ma noogutasin ebakindlalt. Ma ei teadnud, kas saan neid inimesi usaldada.
"Ta tuleb kohe," kuulsin, kuidas Daniel teistele ütles. Ma tulin ukse tagant välja ja minu ees seisis nii palju inimesi. Kõik vaatasid mind ja nutsid. Nad tormasid mind kallistama. Kõige pealt üks poiss.
"Mina olen Juan Pablo, kallis," lausus see mees.
"Kallis? Kas sina oledki mu lapse isa?" Küsisin mehelt, kuid ta vangutas pead.
"Mina olen," astus siis teine mees ette ja mu pähe lõi kohutav valu. Tundsin, kuidas tuhanded pildid mu silme eest läbi jooksid ja ma põrandale vajusin.
"Tris! Beatris!" Oli kõik mida ma kuulsin.
"Ta ärkab," kuulsin kellegi häält.
"Kallis?" Ütles keegi ja ma avasin silmad. Minu kohal oli tema, mu lapse isa, Jack.
"Jack?" Vaatasin ma talle otsa ja ta naeratas ning haaras mu kallistusse. Ma kallistasin teds nii tugevalt vastu, kui sain.
"Kas sa...mäletad?" Küsis Jack ja ma noogutasin ning siis suudlesin teda. Miks ma seda tegin, ma ei tea. Jack suudles mind ahnelt vastu ja kallistas siis uuesti. Ma jutustasin neile kogu loo ära.
"Kas sa abiellud minuga?" Küsis äkitselt Jack sõrmust näidates.
"See on sul kaasas kogu aeg?" Vaatasin Jackile imestusega otsa.
"Muidugi, ma armastan sind, kallis," lausus ta ja pani mulle sõrmuse sõrme. Vaatasin Juan Pablo poole ka ta naeratas ning hoidis Lucial ümbert kinni.
"Jah," naeratasin ja suudlesin Jacki.
"Kuule, Beatris, kas su pojal oli mingi asi kaelas või mingi tunnusmärk, mille järgi su poeg üles leida?" Küsis järsku Dan ja ma mõtlesin. Ma panin ju Juan Pablo kingitud Guadalupe neitsi oma pojale kaela.
"Jaa! Guadalupe neitsi kett oli tal kaelas.." Sõnasin ja Dan helistas kuskile.
"Jah...On?...Olete kindel? Guadalupe neitsi? Jah!" Hõiskas ta rõõmust.
"Me leidsime su poja! Ta oli seal samas orbudekodus, kus sinagi, Beatris!" Sõnas ta ja ma ahhetasin. See ei ole võimalik...
Istusin juba oma pojaga kodus. Mina ja Jack imetlesime teda. Ta oli meie kõige suurem aare siin maailmas.
"Teie olete mulle kõige tähtsamad siin ilmas, kallid...Beatris ja Derek. Armastan teid väga. Anna andeks mu vigade eest palun, Beatris," palus Jack väga siiralt vabandust. Ma tõesti armastasin teda, sest esimene päev, kui ma nägin oma lähedasi, oli just Jack see, kes mulle esimesena meenus. See on tõeline armastus.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Jah...Ebanormaalne, istun siin öösel üleval ja kirjutan teile uusi osi. :D
Aga vot-vot siin ongi juba eelviimane osa. :O
On aeg anda teada oma arvamustest, mis juhtub viimases osas. Kas nad saavad õnnelikuks või juhtub midagi? :D
Teil on veel võimalus seda juttu muuta. ;)
Võib-olla juba homme tuleb viimane osa ning siis läheb üles ka selle raamatu JÄRG!! SELLEL RAAMATUL TULEB JÄRG NII, ET ÄRGE OLGE KURJAD/KURVAD! :D
YOU ARE READING
Õnnetu Armastus: Medaljon
Romance"Kas sa mäletad? "Ei, anna mulle andeks," "Ma armastan sind igavesti, kallis..."
