Õnnetu Armastus: Medaljon

15. Imeline öö

Ärkasin hommikul kohvilõhna peale.
"Juan?" Vaatasin ma toas ringi, kui märkasin enda kõrval kandikut, millel seisis kiri

Hommikust printsess! :)

Mu elu on tõesti nagu muinasjutus. Peaaegu kõik on olemas- kurjus, headus, maagilised numbrid ja tegelased. Vaid õnnelik lõpp on puudu. Ehk see tuleb veel?

Sõin kiiresti oma söögi ja otsustasin, et ei ole enam masenduses ning teen midagi kellegiga.

Panin riidesse ja juba tuhises sisse Juan Pablo.

"Hommikust! Kuidas magasid?" Küsis ta.

"Üsna hästi ikka, aitäh, et sa mu siia tõid!" Tänasin Juan Pablot ja ta noogutas.

Ma helistasin Jackile, et midagi täna koos teha.
"Tsau Jack! Teeme täna midagi?" Küsisin.
"Hei, Tris! Kindlasti võiks. Lähme hauale ja siis jalutama?" Tegi
"Oota! Teine kõne on mul sees!" Muutusin ma ärevaks ja lõpetasin kõne Jackiga.

"Jaa halloo?" Vastasin kõnele.
"Tris...Ma...Mu...Vanaisa on surnud." Lausus Daniel ja mu jõud nagu järsku kadus. Põlved läksid nõrgaks, veri ei käinud enam ringi ja mul oli kohutavalt külm. Kui kaua see surmajada ja igasugused jubedad asjad veel meie ümber keerlevad? Ma hakkasin lihtsalt nutma.

"Daniel...Minu kaastunne!" Nuuksusin telefonitorru. Lõpetasime Dan'iga kõne. Daniel tahtis, et me kindlasti Danieli matustele läheks Hispaaniasse, ma olin loomulikult nõus. Probleem oli vaid selles, et ma lihtsalt ei jaksa käia enam matustel. Ma ei suuda valada nii tihti pisaraid.

Ma ei julge enam isegi öösiti magada, kartes, et, kui ärkan, on keegi surnud või ei eksisteeri enam mina siin maailmas. Ma kardan tohutult palju oma lähedaste inimeste pärast ja viimasel ajal pole ma peaaegu ülde naeratanud...

2 KUUD HILJEM

Jacki vaatenurk

"Tere õhtust, Tris!" Laususin telefoni, kui ta toru vastu võttis.
"Tsauu Jack!" Kilkas ta mulle telefoni vastu.
"Mis sa teed? Kuidas sul enesetunne?" Küsisin järgmiseks.
"Ma räägin sinuga ja enesetunne...Hmm...Kümne piires 9,9," itsitas Beatris uuesti telefoni.
"Suur rõõm kuulda!" Vastasin ma härrasmehelikult. "Kas sa sööma tahaksid minuga täna õhtul tulla?" Tegin ettepaneku.
"Jaa, muidugi!"
"Ole siis kell 19 valmis. Ja pane pidulikult riidesse," laususin. Ta mühatas ja me lõpetasime kõne.

Tris'i vaatenurk

Kell näitas juba 17.06 ja otsustasin hakata end sättima. Avasin kapiukse. Kas mul on riideid? Jah, me käisime koos vanematega veidi mu riidekappi uuendamas. Ma elan nüüd täielikult nendega.

Otsutasin panna musta sädeleva normaalse pikkusega kleidi. Tegin väikese meigi ja valmis ma olingi.

Kell tiksus just 19.00 ja siis käiski uksekell.
"Ema! Palun ava!" Palusin ema, sest ma panin ise alles ehteid kõrva, kaela ja kätte.
Kuulsin, kuidas keegi trepist üles tuleb ning sulgesin ukse. Tahtsin, et see oleks Jackile üllatus. Varsti kõlaski koputus.
"See olen mina! Võin tulla?" Küsis Jack teisel pool ust.
"Ei, oota!" Hõiskasin ja sättisin veel korraks ning siis avasin ukse.

Jackil jäi suu lahti.
"Sa näed vapustav välja, Tris!" Lausus ta, suu ikka veel ammuli.
"Meik teeb imet, eks," pilgutasin talle silma ja hakkasin elutoa poole liikuma.
"Kas lähme?" Naeratasin ma Jackile.
"Jah, muidugi," sõnas ta ja vaatas mind ikka veel nagu kaheksandat maailmaimet.

Sisenesime Jackiga autosse. Ta Maserati oli väga puhas ja ilus.
"Vau, su auto!" Imetlesin ma autot.
"Vau, sina, Tris!" Vaatas ta mind ja naeratas veidi kohmakalt. Autosõit kulges vaikuses, raadiomuusika taustal.