Õnnetu Armastus: Medaljon

6. Pidu ja kodu

Sättisin end just parasjagu, kui mu toa uks lahti lendas.
"Wooooooow Tris! Sa oled võrratu!" Hüüdis Lucia, kes nägi ise ka imeline välja.
"Appi Lucia, sa oled ka väga kaunis!" Vastasin ning ta naeratas
"Kuule, ma tahtsin tegelikult lokitange mm...kuidas see sõna oligi?" Mõtiskles ta.
"Laenata?" Küsisin ning puhkesin naerma.
"Jah, just! Laen..." üritas ta sõna hääldada, kuid ei saanud hakkama ja ma tõin talle ikkagi lokitangid.
"Aitäh!" Tänas ta mind ning tormas minema.

HILJEM

"Kuulge, see pidu on mega lahe!" Sõnasin, kui olime juba umbes tund aega peol olnud ja hoo sisse saanud.
"Palun senjorita, teie jook," oli Juan Pablo mulle joogi toonud.
"Aitäh Sulle," tänasin teda ning tahtsin talle põsemusi teha, kuid ta keeras suu ette. Mmm, ta huuled...Nii head ja magusad, hellad.

Me suudlesime ja ma olin justkui sellest maailmast välja lülitunud. Ma ei kuulnud ega näinud muud, kui meie hingetõmbeid. See oli midagi imelist. Ma pole mitte kunagi kellegiga midagi sellist kogenud. Jah, mul on olnud poiss, kuid ta oli paras jerk.

"Uuuuuuuuuuu," tulin ma justkui maapinnale tagasi ja eemaldusin Juan Pablost.
"Wooohooo! Uus kuum paar!" Karjus Maria ja kõik saalis plaksutasid. Nagu filmis.

Juan Pablo naeratas ja lähenes mulle uuesti. Ta võttis kinni mu pihast ja suudles mind uuesti. Tris, see on nii hea!

Jällegi eemaldusime me üksteisest ning kõik plaksutasid.
"Kas sa tahaksid olla mu pruut?" Küsis järsku Juan Pablo.
"Mida? Pablo, me teame üksteist ainult mõne päeva, veel on liiga vara, ärme kiirusta," vastasin ma ning ta noogutas. Ilmselt mõistis.

"Ma toon uued joogid," sõnas ta ning läks jooke tooma.

2 TUNDI HILJEM

"Ma ei jaksa rohkem tantsida!" Karjusin Danielile ning läksin istuma.
"No mis sa siin konutad?" Tuli ühtäkki mu juurde Lucas ja Lucia istus ta sülle.
"Mulle aitab tantsimisest tänaseks, tahan puhata veidike," vastasin ning jäin istuma. Varsti liitus minuga ka Juan Pablo.
"Kuidas on?" Küsis ta ning istus mulle lähemale. Ma istusin ta sülle. Varsti tulid ka teised.
"Vaata, ta tahab magada, vii ta magama," ütles Maria.
"Ma...ei...ta-"

HOMMIKUL

Ughh, see peavalu. Ma vihkan seda...
Keerasin külje ja mu kõrval oli keegi. MIDA? Kas ma magasin kellegiga? Pole võimalik!

Pöörasin külje ning seal magas Juan Pablo. Riided seljas ning ka minul olid riided seljas, õnneks.
"Hommik, väike päiksekiir," ütles ta.
"Hommik," vastasin ja panin padja näkku, peavalu oli lihtsalt tappev.
"Võta tablett, hakkab parem," sõnas ta ming ulatas mulle tableti koos veega. Neelasin tabletti alla ja tõmbasin teki üle pea.
"Kelle tuba see on üldse?" Küsisin, sest mul polnud aimugi, kuidas ma siia sain ja kelle tuba see on.
"Minu," vastas ta napisõnaliselt, "Sa võid edasi magada, ma lähen joon kohvi ja sellist, ma pole väga väsinud," lausus ta ning tõusis voodist püsti ja läks uksest välja. Keerasin teise külje ja jäin magama.

NÄDAL AEGA HILJEM

"See reis oli võrratu!" Huilgasin, kui olime lennujaamas koos Lucasega.
"Jah, kullake..Oli küll, loodan, et hakkad nendega hästi läbi käima ning, et nad tulevad varsti külla," rääkis ta kurbusest.
"Näe, takso!" Hüüdsin ning me istusime taksosse.

KODUS

Astusin koduuksest sisse ning panin kohvrid nurka. Mul tuli mõte helistada Alexile ja teatada, et ma olen tagasi. Siiski nii valus, kui see ka poleks, jääb Alex minu ellu, kuid Lucas....

"Hei! Ma olen tagasi!" Kilkasin telefoni.
"Oh hei! Kas ma võin sinna tulla?" Küsis ta.
"Aga muidugi, vaata, et sul killerit järel pole," sõnasin kiirelt ning vajutasin kõne kinni. Seni kaua, kuni Alex tuli, otsustasin nii palju kohvrit lahti pakkida kui jõuan.

Võtsin riided ja panin need riidekappi. Ostsin ka Hispaaniast mõned kenamad riided.

Varsti käiski uksekell. Jooksin uksele vastu ning seal seisiski Alex koos kommikarbiga.
"Aitäh!" Tänasin teda ning kutsusin ta sisse. Ta istus diivanile.
"Kuidas sul siis reis läks?" Küsis ta.
"Väga lahedalt, me kohtasime uusi inimesi. Nad on hispaanlased, kuid on õppinud eesti keele selgeks," jutustasin veel palju talle oma reisist.
"Aga kuidas sul vahepeal on läinud? Killeriga kuidas lood?" Küsisin kiire küsimuse teemat vahetades.
"Noo...Mul on kamp, kellega me käime lasketiirus ja...Ma pole sulle päris kõike rääkinudki..." seletas ta ning ma hakkasin muretsema.
"Nii? Räägi mulle kõik ära," laususin ning ta rüüpas vett ja alustas siis.
"No ühesõnaga kuulun ma mafiajõuku. Seal on mõned minu tuttavad ning mu isa ja mu sõprade isad. See on selline päranduse asi nagu. Me ei tee halba headele inimestele, kuid me oleme tuntud mafiajõuk allilmas ning meid kardetakse väga..."
"Mida?!" Karjusin ma ning tõusin püsti karjudes. "Miks sa mulle sellest varem ei rääkinud?!" Pärisin aru.
"Ennem polnud vajadust, kuid nüüd on..." vastas ta.
"Mis mõttes?!" Küsisin.
"Noo...Meile tehti ähvardus, et nad võivad sulle liiga teha, kui mina ei lähe vabatahtlikult politseisse ja ei ütle, et mina tapsin ta venna..." jutustas ta.
"Mida ma tegema pean?" Esitasin jällegi küsimuse.
"Väljaõppe saama," vastas ta nii nagu see oleks tühi asi.

Ma rüüpasin veidi vett ning üritasin rahuneda.
"Aga kuidas?" Küsisin.
"Ma pean sind teiste jõuguliikmetega tutvustama ning siis hakkab sulle Taylor andma väljaõpet, kuidas end lihtsalt kaitsta, Chris räägib relvakasutusest, Melody näitab esmaabi ning Diego on autojuht," rääkis ta ning ma üritasin nimesid meelde jätta. Raudselt mul ei jää need meelde.
"Mhm..Okei, aga millal?" Küsisin ning Alex mõtles.
"Ma pakun, et umbes 3-4 päeva pärast," vastas ta.
"Aga mis siis, kui keegi röövib mu ära või teeb mulle midagi?" Küsisin ja hakkasin ausalt-öeldes kartma.
"Tris, ära karda, kui vaja, siis ma jään sind siia turvama," rääkis ta ning haaras mu käest. Ta vaatas mulle sügavalt silma ning ma nägin ta silmis hirmu, kurbust ja ärevust. Ka tema kartis. Loomulikult ta kardab, Tris! Kes ei kardaks, kui killer ajab taga.
"Aitäh Sulle, ma vajaksin seda..." vastasin ning ta noogutas.

"Kas teeme midagi või tahad puhata?" Küsis ta.
"Mm...Ma tahaksin magada veidike, kuid ei arva, et julgen, vaatame filmi äkki?" Esitasin küsimuse.
"Võib küll, aga sina vali, mida soovid vaadata," sõnas ta ning viskas diivanile pikali.

Viskasin pilgu kappi ning mul oli paar pakki popkorni. Tegin need valmis ning panin kaussi.
"Nii, ma tulen ka siia, pane sa film käima," laususin ning läksin koos pleedi ja popkorni kausiga diivanile. Alex pani filmi käima ning tuli minu kõrvale.
"Ära pahanda, kui ma magama jään," ütlesin ning sulgesin silmad, sest ma tahtsin tõesti magada ning tõin filmi meelega ettekäändeks.

------------------------------------------------------

Okei, see osa oli täielik jama! :D
Luban, et järgmine osa tuleb põnevam! :D