Õnnetu Armastus: Medaljon

18. Armastan...

Beatrisi vaatenurk

Istusin parasjagu diivanil ja uurisin ülikooli asju. Kas keegi võtab mind üldse, kui ma olen rase..?

Käis uksekell. Kes see olla võiks? Jooksin ust avama ja ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui tundsin pehmeid huuli oma huultel ja kätt oma pihal, libisedes alla poole, tagumikule. Ma oigasin kergelt läbi suudluse. See oli nii hea, kuid pidime lõpetama, kui õhk otsa sai.
"Tris, ma armastan, armastan, armastan, armastan, armastan ja veel 1000 korda armastan sind," sõnas Juan Pablo, silitades mu põske, tundsin ta huuli jälle enda omadel.

"Tule sisse," laususin, kui me suudlemisega lõpetanud olime. Juan Pablo haaras mu käest ja ma võtsin ta käest kinni, vedades ta tuppa.
"Juan Pablo, aga...Lucia..?" Vaatasin talle kahtlevalt otsa ja tundsin veidi piinlikkust.
"Ta..kuulis eile meie vestlust sinuga pealt ja ta ütles, et mõistab mind. Kedagi ei saa armastama sundida ja ta ütles, et ma läheks esimesel võimalusel ja me jääme sõpradeks." Seletas Juan Pablo ja vaatas mu kõhtu, nihkudes mulle lähemale.
"Kas võin?" Vaatas ta mulle küsiva pilguga otsa ja ma noogutasin. Juan Pablo pani oma käe mu kõhule ja silitas seda.
"Väike pisipõnn on siin...jaa...nummipummikene tuleb siit välja..jaa.." nunnutas Juan Pablo nii, et ma hakkasin naerma.
"Kas sa tahad, et mina oleks selle lapse isa?" Küsis ta järsku.
"Juan Pablo, ma...Ma ei tea seda veel öelda. Me peame veidi aega koos olema ning vaatama, kas sellest tuleb midagi välja, või..." Ei tahtnud ma oma lauset lõpetada.
"Kuradi Jack!" Hüüdis järsku Juan Pablo ja ma ehmusin.
"Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.." vastas ta ja ma noogutasin.

"Sa tahad ülikooli disaini erialale minna?" Küsis Juan Pablo minult, nähes arvutiekraanil ülikooli lehte.
"Jah, aga lapsega läheb see raskeks," laususin ja Juan Pablo suudles mind, tõmmates mu endale sülle.
"Mina olen ju sul olemas..." sosistas ta ja tõmbas mu enda vastu tugevalt.
"Juan Pablo...Ma ei saa midagi öelda kindlalt, see võtab aega.."
"Ma ootan sind kas või terve igaviku." Lausus ta vaadates mu silmadesse. Ta on nii kuradi kuum. 
"Aitäh," vaatasin ta silmadesse.

"Kas su vanemaid pole kodus?" Küsis Juan Pablo muiates.
"Ei.." sõnan.
"No...Siis...Hakkame su ülikooli asju vaatama?" Teeb ta ettepaneku ja ma nõustun koheselt. Ma noogutasin ja tulin ta pealt maha. Hakkasin arvutis scrollima ja Juan Pablo mõmises.
"Mis on?" Itsitasin ma.
"Ei midagi. Lihtsalt mu kuninganna saab kuulsaks disaineriks ja mu väike printsess saab kuulsa moelooja tütreks," seletab ta ja see tõmbab mind Juan Pablo poole. Meil on alati tõmmet olnud, ma ei eitagi seda. Ta on täiesti teistsugine inimene, kui Alex või Jack. Lucas aga...Teda ei anna kellegiga võrrelda. Ma uskusin, et tema vend Jack on samasugune, kuid...

"Beatris, kas sa oled teadlik sellest, mis sa tegema pead, et saada disaineriks? Ja kas sa tahad seda Eestis või ka välismaal?" Katkestas Juan Pablo mõttepausi.
"Ee...Jah, ei?" Vastasin kiirelt, sest ma tegelikult ei teadnud ju.
"Oh, sind..." naeratas ta oma lumivalget naeratust ja ma sulasin. Ta käsi tuli üle minu ja ta avas disaineri ala.
"Näe, siit," sõnas ta ja ma tänasin teda naeratusega. 
"Näe, kui tahad minna välismaale, siis pead tegema seda, seda, seda,seda ja seda," seletas ta mulle näidates arvutiekraanil erinevaid aknaid. Ma mühatasin ja noogutasin.

Hiljem

"Ja siis ma...." ei suutnud ma naeru kinni pidada.
"Ja aga nagu...miks sa läksid siis sinna?" Naeris Juan Pablo ja mina tema süles veelgi rohkem.
"Sest ma-" minu jutu katkestas telefonihelin.
"Sa oled libu!" Sõimas keegi mind telefoni.
"Mida? Vabandage? Teil on vist vale number?"
"Beatris Lundes eks?" Küsis too hääl telefonist.
"Ee..jah?"
"Sa oled üks kuradi hoor raisk! Jacki jätsid maha, aga nüüd ameled juba Juan Pabloga! Oi, seda ma sulle ei andesta! Ei A.N.D.E.S.T.A!" Rõhutas ta viimast sõna ning siis kõne katkes. Ma ei suutnud end liigutada ja vaatasin hirmunult Juan Pablole otsa.
"Mis juhtus?" Tormas ta kohe minu juurde, võtte mul telefoni käest.
"Keegi..Sõimas mind...Ja.." ei suutnud ma rahuneda.
"Mis ta ütles, Tris?"
"Ta...Ütles, et ma..olen..Libu, sest mina..jätvat Jacki..maha..ja nüüd amelen juba...sinuga..." kokutasin ma veidralt.
"Rahune," lausus Juan Pablo ja tõi mind toolile istuma.

"Ma teen sulle teed, tahad?" Küsis ta, teades suurepäraselt, et ma ei joo mitte kunagi suhkruvett, see ajab mind oksele.
"Jah..." sõnasin ma ja ta pani vee keema ning istus siis minu vastas toolile.
"Kes see oli, kas tead?"
"Vanessa." Vastasin ma enesekindlalt.
"Oled sa-? Ei lasknud ma tal lauset lõpetada.
"Jah, täiesti kindel." Vastasin ma just kui hakates toibuma kõigest, mis leidis aset just mõni minut tagasi.
"Aga võib-olla on tal õigus?" Hakkasin ma mõtlema. Ilme Juan Pablo näol muutus sekundiga. Ta oleks nagu tonti näinud.

"Mis asi, Tris...?"
"See, et ma olengi libu? Alles jättis Jack mu maha ja juba olen siin sinu kaisus?" Seletasin ma.
"Tris, kallis...ei, ära kuula teda. Ta teeb seda meelega. Palun sind. Ma olen sulle su parim sõber. Ma ütlesin, et ootan sind. Palun, ära jäta mind. Palun!" Palus Juan Pablo mind ja ma teadsin, et see tuleb südamest. Ma vaatasin teda mõni hetk ja viskusin talle kaela, hakates nutma.
"Ma ei suuda nii elada Juan...Ma ei suuda...Palun...Ei suuda..." Nutsin ma nagu väike plika Juan Pablo tugevate, ent hellade käte vahel.
"Tasa-tasa...Kõik on hästi, ma olen siin ja kaitsen sind.." kuulen Juan Pablo vaikseid sõnu enda kõrvades.
"Ma armastan sind! Ja mind ei huvita mida teised sellest arvavad. Ma kaitsen sind igavesti, oma viimse eluraasuni!" Lisab ta veel ja ma naeratan.

"Naeratadki juba!" Märkas Juan Pablo seda ja vaatas mu vesistesse silmadesse. Varsti käis uksekell ja ta jooksis avama.
"Tervist!" Lausus ta ja sisse astusid mu vanemad. Nad vaatasid mulle ee-mida-pilguga otsa.
"Ma helistasin eile Juanile ja noh..täna ta on siin ja..." seletasin oma vanematele ja nad muigasid.
"Selge selge, me ei sega siis," laususid nad ja läksid oma tuppa.

"Lähme jalutama?" Tegin ettepaneku ja Juan Pablo noogutas. Tõusime püsti ja liikusime esikusse. Ma tahtsin oma telefoni võtta, kuid Juan Pablo peatas mu.
"Las see jääb täna koju. Oleme vaid sina, mina ja beebi," lausus ta ja ma noogutasin.

Sättisin end riidesse ja astusime uksest välja.

Me olime juba üsna palju jalutanud ja meil oli väga hea tuju.
"Ma olen nii õnnelik!" Naeratasin Juan Pablole ja võtsin ta käest kinni, kui kuulsin kellegi häält selja tagant.

"Beatris!" Hõiskas naishääl ja ma pöörasin seljataha. Mu naeratus kadus suult. Seal seisis Vanessa.
"See on Vanessa." Laususin Juan Pablole ja ta noogutas.
"Mida sa tahad?"
"Mida ma tahan? Ma ütlesin, et maksan kätte? Ütlesin. Siin see on!" Ta haaras relva ja sihtis sellega mind.
"Vanessa! Pane relv ära!" Hüüdis Juan Pablo.

"Ei! See mõrd peab surema! Ja sina mind ei takista! Hoia eemale! Jääd ellu vähemalt!" Karjus Vanessa.
"Ei! Tema pole selles süüdi, et Jack ta maha jättis!" Karjus Jack vastu ja ma hakkasin pillima.
"See sohilaps tema kõhus ei sünni!"
"Esiteks, ta pole sohilaps ja teiseks, ta sünnib!"
"Ei!" Kuulsin karjet ja siis lasku, kuid mitte valu endal.

Avasin silmad ja nägin oma käte vahel Juan Pablot.
"Juan...palun.." nutsin paanitsedes.
"Tris, ma...Ma...Armastan..Si-sind..Hoolitse beebi eest ja...Pane talle nimek..s...Anastassia, kui ta on tüdruk. Kui poiss, siis..s...Christian...Ma armastan sind.." kuulsin ma ta sõnu. Ja ka viimaseid südametukseid.