Tappev Armastus

See ongi lõpp?

"Vaata aga vaata, kelle rõõmsa näokese meie tagasi saime," kõlab mõnitav lause ja seejärel tuleb hoop vastu põske.

"Oih! Kas ma äratasin su?"

Avan silmad, neid mitmeid kordi pilgutades, sest mu pea huugab ja valgus on suunatud mulle täpselt näkku. Põsk tulitab ja omandab punaka varjundi.
Refleksist tingituna üritan kohe püsti tõusta, kuid olen lootusetult aheldatud puust tooli külge, roostega kaetud ketid minu ümber.

Ruumis kajab kõhedust tekitav naer ja mu ees seisavad jõhkardi nägudega kurjategijad. Olen tagasi siin, kust ennem põgenesin ja jälle koos samade inimestega. Enam ei aita mind mitte keegi ja see teadmine on hirmuäratav.

Köhin ja võbistan ruumi jahedusest õlgu. Mu riided on nagu räbalad, mis liibuvad mu nahale ja mul on väga külm. Iga sentimeeter mu kehast hõõgub torkivast valust ning mu mõistuse võtab üle kabuhirm.

"Laske mul minna, palun!"prahvatab mu huulte vahelt välja äbarlik anumine, millel pole mitte mingit mõju.

Yaden irvitab ja tema kõrval seisev kodutu ilmega vanamees mängib välgumihkliga.

"Aga, aga... Siit tuleb nüüd tarkuse koht. Ära uita üksipäini seal, kus pole sinusuguste koht ja ära topi oma nina teiste asjadesse," lausub võõras mees karedal häälel ja astub sammu ligemale.

Läppunud hais seguneb vanamehe suust pahvakuna lekkinud viina lõhnaga ja see kombinatsioon ajab pööraselt iiveldama. Keeran oma pea vasakule ja üritan rahuneda, süda kurgus pekslemas nagu puuri pistetud lind.

"Mina olen sinu teadmiseks Roger. Aga mis seal ikka. Sul pole selle teadmisega enam ju midagi teha või mis?"
Roger pahvatas naerma ja tõmbab põuest välja hõbedase pläsku, milles olev vedelik leiab koheselt oma tee mehe kurgust alla. Särava naeratusega pühib Roger oma revääriga huultele läinud alkoholi.

"Aa ja veel... Enam me sind alla kongi ei usalda. Jääd siia samasse, meie silme alla, et sa oma pisikese ajukesega uusi plaane ei hauduks, tibuke," lausub ta ja silitab perversselt mu juukseid, tõmmates näppudega üle põse.

Keeran näo ära ja põrnitsen tigedalt põrandat.

Mõlemad mehed liiguvad naerdes ruumist välja, jättes minu teadmatusesse piinlema.

********
Ärkan uste paugutamise ja sõimlemise peale üles. Tunde on möödas umbes kaks või kolm, kuid ma pole kindel.
Rabelen ja üritan teha võimatut, mille tagajärel veristan oma randmeid veel hullemini. Ma lihtsalt ei jaksa enam. Kui mul oleks praegusel hetkel võimalus teha enesetapp siis ma teeks seda, mitte kordagi mõtlemata.
Valust ja emotsioonide keerisest lendlevad mu silme ees mustad täpikesed.

"Ma ei suuda enam tugev olla."

See lause käib katkematu kajana mu peas nagu torm.

Tuled ruumis hakkavad kaootiliselt vilkuma ja tõstan oma silmad ukse poole.

"Kuhu me pooleli jäimegi?"

Yadeni irvel nägu läheneb mulle ja hakkan tahtmatult värisema.

"Ära karda, nukuke. Sa meeldid mulle," lausub ta ja suudleb mu laupa, mille peale väristan juba rõvedusest õlgu.

" JÄTA. MIND. RAHULE!"

Paiskan kogu hingest oma viimased jõuriismed välja, pisarad silmis.

Kõigest sekundiks liigub ta minust eemale, kuid seejärel haarab ta minu näost ja hakkab tatti pritsides rääkima.

"Kahju, et sinuga ei ole enam midagi teha. Sinu eest saaks kenakese summa pappi. Mina küll tema asemel poleks saatnud sind siia pakikesi varastama. Sa oled liiga nõrguke ja abitu. Me oleks talle andnud uue võimaluse kui ta oleks su hoopis meile müünud mitte vargile saatnud," lausub ta ja hakkab naerma.

"Kellest sa räägid?"
Küsin segaduse ja kaotan kontrolli oma hääle üle, mille tõttu see muutub kärisevaks metsosopraniks.

"Oii. Sa tead ju teda väga hästi, miks siis nüüd selline abitu talle jutt?"

"Ma ei tea millest sa räägid," lausun juba vihasemalt.

"Muidugi sa ei tea."

****
Puiklen ja rapsin kui mind valge kaubiku suunas tiritakse. Läbinähtav kott peas sikutatakse mind ühelt poolt teisele. Maskides mehed irvitavad ja iga vale liigutusega kaasneb hoop põlvedesse, aga ma ei hooli enam mitte millestki.

"Kobi sisse!"

Uksed sulguvad ja mind surutakse põrandale ning kuulen valjut naermist.

"Täna on sinu kord. Oleme juba liiga pikalt mölutanud. Sa pole ikka veel meile tõestanud, et suuda inimese tappa. Siin on sulle püstol. Summutiga ja 9 millimeetrine laskemoon."

Palun, et see kõik oleks lihtsalt üks VÄGA-VÄGA halb õudusùnenägu ja ma kohe ärkan üles.

"Mida ta tegi?"

"Ära küsi asjatuid küsimusi, lihtsalt täida käsku või muidu.... Meie kokkuleppele lisandub 16 protsenti lisaks."

"Okei. Sain aru, " lausub keegi meestest sügava ohkega.

-----------------------------------------------------------
Uus osa ja põnevuse kild on jagatud ;)