Tappev Armastus

Sa oled võimatu

Põrnitsen enda ees seisvat poissi, kelle tumedad juuksed on nii võrgutavalt sassis ja huuled õrnalt paotatud--kooskõla, mis nii ahvatlevalt mõjub.

Mida ma just mõtlesin?! Ma peaks tema peale praegu südamepõhjani solvunud olema!

"Aga... Sa oledki minu jaoks parim!"

James vaid raputab pead ja astub eemale, siludes kärsitult oma juukseid. Ta silmad muutuvad tooni võrra jahedamaks--jääsinine, mis mu südame kiiremini põksuma paneb.

"Kas sa üldse saad aru, et ma pole mingi hea inimene? Ma olen kurjategija! Saad aru?! Ja sinusugused tüdrukud ei ole koos selliste inimestega! Jah! Kui sa pole veel aru saanud siis jah... Ma olen pätt, kaabakas ja varganägu," puhiseb ta vihast, astudes iga öeldud sõnaga sammu ligemale. Surun maha hirmujudina, et mitte uuesti puterdama hakkata.

Meie vahel on vaid sentimeeter kõrvetavat õhku ja söövitava pilguga piidleb James mu silmi.
Ma sulan valust ja kurbusest, oodates hetke, mil ta naerma hakkab ning ütleb, et tegi lihtsalt nalja minu hirmutamisega. Ma tean väga hästi, et ta üritab mind eemale tõugata ja sellepärast ta seda kõike teebki.

"Ma tean... Kuid see ei muuda fakti, et ma..."

Sõnad on nagu tökat mu kurgus. Ma ei mõista, miks seda on nii raske öelda, aga ma tean, et kui ma seda kohe ei ütle siis James ei saa iialgi teada, mida ma tunnen.

"Ei," lausub ta silmad imestusest suured ja jääb mind kulmu kortsutusega vaatama.

"Sa ometigi ei... Palun ütle, et sa teed nalja."

Mis asja? Mille osas ma nalja tegema peaks?

Toetan käed ettevaatlikult tema õlgadele ja vaatan tõsiste silmadega tema omadesse. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.

"James, ma ei saa aru, miks sa nii teed, aga ma tõesti..."

James lõikab poole lause pealt vahele ja vaatab metsikusega mind nagu elajas, kes kohe oma ohvrile lõpu peale teeb.

"Kas sa saad aru, et sa peaksid kuskil mujal praegu olema?! Ma ei tea... Mingis jube kallis ülikoolis koos rikka kallimaga või ma ei tea. Kui sa arvad, et minuga koos on sul tulevikku siis unusta see kohe. Sa ise ju näed kui perse kõik keeratud on ja mis maailmas mina elan ja millises sina! Me ei sobi kokku nii, et ära tule siia mingit mesijuttu ajama ja pärast nutma kui kõik kolinal kokku kukub," sõnab ta keevaliselt, visates salvavaid pilkeid.

Mu süda muutub raevust pimedaks ja ma ei suuda end talitseda ning tõstan käe, et Jamesile virutada, kuid...
Ta haarab järsult mu käest, lükates selle eemale ning põrnitseb tigedalt. Värisen kuumast vihast, mis nagu tuline süsi mind kõrvetab.

"Ära aja mind närvi või muidu..."

Ta ei lõpeta lauset, vaid kõnnib vannitoast välja, haarates endaga kaasa mõned esmaabi tarbed.

"Või muidu mida?! Lööd mind?!"

Karjun ta peale, uks ainukeseks barjääriks meie vahel, ja jään siis järsku vait, lukustades end vannituppa, ning potsatan seejärel põrandale istuma.
Tõmban jalad enda rinna vastu ja hakkan hääletult nutma, pisarad nagu oja mööda põski alla voolamas.

Ma ei saa aru, mis minuga toimub. Ma ei saa aru, miks ta mind eemale tõukab IGA kuradima kord kui me saame lähedasemaks. See teeb nii faking haiget! Ta lihtsalt rebib mu südame pooleks, kurat võtaks!
Ehe saatan! Ma ei suuda end tema eest kaitsta. Ma ei suuda end kaitsta armastuse eest, mis nagu nuga aeglaselt mu südamest imepisikesi tükke lõikab ja soola haavadele kallab. Ja kurat, miski minus ei taha loobuda sellest armastusest--käsib üritada ja uuesti proovida isegi kui haiget saan.