Tappev Armastus

Armastus päästab

Sunnin oma kopsud tööle, ahmides suures koguses hapniku endasse. Pilt mu silme ees virvendab ja kõik helid kajavad liigagi valjult mu kõrvades.
Tõstan ettevaatlikult oma pead, kuid langen tagasi samasse asendisse terava valusähvatuse pärast, mis nagu noaga mind läbib.

Autokummide vilinal sõidab hall Ford kiirendades minema ja hetkeks kuulen inimeste lärmi, kes vaikselt kogunema hakkavad.

"Tessa!?"

Mu nimi kõlab nii imelikult, et ajab lausa naerma. Midagi rasket rõhub mu rindkere ja ninasõõrmetes püsib metalli, põlenud plastiku ja kummide lõhn.

Taevas on täna eriti sinine.

Sirutan käe oma silmade ette ja naudin hetkeks varju, mis mind ereda valguse eest kaitseb. Kuradima valus on, aga kui ma end ei liiguta, jääb kogu keha tundetuks.

"Tessa, kurat! Vasta!"

Jaatav sosin paiskub mu huulte vahelt kaugusesse, kuid endale ma seda kuuldavaks ei suuda teha.

Nii kaunid, murelikud ja tumesinised silmad kõrguvad minu kohale, et võiks neid lausa ingli omadeks pidada.

"Oh miks kurat küll," lausub ta nagu kaugusest.

James haarab raskuse, mis mu hingamist takistab ja viskab selle nagu Hulk teisele poole muru.
Pilgutan paar korda silmi ja üritan iseseisvalt jalule saada, kuid taaskord leban jälle nii nagu enne.

"Ära ürita ise," lausub ta murest murtuna ja kummardub mu kohale, tõstes mind omale sülle nagu last.

Oigan valust ja pea vajub vastu Jamesi rinda.

"Mu pea..."

"Ma tean."

Inimeste valjud hääled kõlavad palju selgemalt ja lõpuks jõuab mulle kohale, et siin on palju rohkem inimesi kui ma arvasin.

"Me kutsusime kiirabi! Härra, oodake," lärmab teismeline poiss, kes meie sabas jookseb.

"Me saame ise," sõnab James tõrjuvalt ja trügib läbi rahvamassi.

Hoian oma silmi vägisi lahti ja võitlen unega, mis mind nagu needus piinab.

"Laenake mulle oma autot. See on käsk," lausub mees karmilt ja hoiab mind hetkeks ühe käega, et taskus sobrada.

James sirutab hallipäisele vanakesele tumeda eseme ja seda nähes, ilmub viimase silmadesse vastupõiklemise asemele mõistmine.

"Jah, olge lahke."

James asetab mu õrnalt auto tagaistmele pikali ja viskab oma kampsuni üle mu õlgade.

"Oota natuke."

Rahunen ja lasen silmadel kinni vajuda. Uni on nii hea - võtab kõik halva endaga.
Möödub minut või kaks ja siis istub James autosse ning annab raevukalt gaasi, sööstes kohalt. Lahkume sündmuskohalt ja kuskilt kostub nagu saatuse sümfooniana kiirabiauto signaal.

***
"Ära jää magama, Tes."

"Ma ei jaksa enam ärkvel püsida," sonin segaselt.

"Me oleme kohe kohal."

Ja ta ei valetagi. Veidi aja pärast kannab James mind traumapunkti suunas, meeleheitel ja hullunud pilk silmis.

Järjekord on pikk ja hetkeks saame kogu tähelepanu osaliseks.

"Palun aidake!"

Jamesi joovastav kevadise metsa ja metsiku mere lõhn mõjub mulle nii rahustavalt ning hingan viimast korda suure sõõmu. Kogu mu jõud kaob lihastest ja sulen silmad, jäädes Jamesi kätele elutu kehana lebama.