Tappev Armastus

Kas kildudest saab peegli tagasi kokku panna?

Räsitud ja katki rebitud riided lopendavad mu kurnatud keha vastas.   Langen jõuetult maha ja ulun vihast, väsimusest ja arusaamatusest. Maailm mu silme ees omandab uued värvid. Kõik tuhmub ja luitub, keerates kõik must-valgeks. Kõik mu sees on segamini. Surun silmad kinni ja palun halastust julmalt maailmalt.

****
"Ta oleks surnuks külmunud kui me poleks teda leidnud."

"Hüpotermia?"

"Jah. Ja kehavigastused."

Nõelad. Tunnen kuidas soojus nõeltena mind torgib. Valu on nii väljakannatamatu, et löön silmad lahti ja pistan valust karjuma.

"Andke morfiini."

Maailm keerleb naljakalt tagurpidi ja vajun uuesti pimeduse hellitavatesse kättesse.

***
"Tessa, sa pead midagi sööma. Kui sa sedasi jätkad oled varsti jälle haiglas ja siis ei ole sa seal ainult nädala, vaid kuu."

Ema ähvardused mõjuvad mulle hape, söövitades pleki mu allesjäänud mõistusele. Ma ei taha kedagi kuulata ja ma ei taha midagi teha.

Ma tahan Jamesi. Ma tahan teada, kus ta on. Ma tahan, et ta oleks elus.

Iga öö möödub õudus unenägudega ja peotäie ravimitega, mida psühhiaater Sandy mind keelitas tarbima.

Kohe peale haiglast välja saamist sain aja tema juurde. Ema sõnul kõrgelt diplomeeritud ja oma ala spetsialist.
Sõnagi lausumata tegime esimese niinimetatud seansi, mille vältel küsis Sandy tuimalt küsimusi ja hiljem kirjutas ravimeid.

"Kas Te reageerite praegu üle või tunnete end tõesti väga halvasti?"
Oli tema küsimus kui neljandat korda istusin arstikabinetis tuima näoga ja küsimuste ümber keerutasin, vastates ainult noogutuse või õlakõhitusega.

Üks päev kuulsin kuidas isa psühhiaatrit mitte eriti viisaka häälega käskis: "Tehke mu tütar endiseks."

Kuidas saab üks inimene tulla su ellu ja keerata kõik nii peapeale kui vähegi võimalik?

Möödus kuu aega ja endiselt polnud Jamesist märku. Politseis antud tunnistused ei viinud ka mitte kuskile ja põhimõtteliselt ei viitsitudki enam sellega tegeleda. Kõik juhtniidid viisid ummikusse.

*****
" Tessa, sa pead välja tulema ja elu elama hakkama! Sa oled täiskasvanu ja viimane aeg on hakkata oma unistusi vallutama. Mille kuradima pärast sa nukrutsed mingi nolgi pärast?"
Hailey ilkus juba mitmendat korda mu nina all, hoolimata sellest, et talle olukorrast üldise pildi andsin.
Temal loomulikult lihtne. Kui Beniga lahku läks, leidis kohe uue kuti.

Rikkuri poeg Zian, kes pidi Hailey sõnul ainult moekatest ja intelligentsetest naistest huvituma. Kohe peale lõpetamist asus Hailey disaini ja moodi õppima, ise väites, et tema futuristlik pool vajab väljendamist.

"Ma ei saa," sõnan mõistlikult, samal ajal näppe ristatest.

"Miks?"

"Ma vajan aega ja ma tahan, et ma saaks oma elu ennem rööbastele kui uuesti alustan. Ma ei suuda siiani teda unustada..."

Hailey ohkab nagu draamateatri kuninganna ja loob näole perfektse grimassi.

" Tessa! Saa juba üle. Sul olen ju mina ja su pere. Nad... Meie ju hoolime ja armastame sind. Kui me oleme teineteisele olemas, saame koos sellest üle ja kõik saab korda. Sa ju oled mu parim sõbranna ja ma tahan, et sina oleks ka õnnelik... Mitte ei konutaks siin ja nutaks taga tobedaid poisse.  Seni kuni su ümber on sind tõeliselt armastavad inimesed on sul alati kalju selja taga olemas. Sa oled minu jaoks tähtis ja elu on väärt elamist, täisväärtuslikult."

Hailey-stiilis karukalli kukub kentsakalt välja kui ta mulle kogemata obaduse vastu nina annab.

"Oiiii. Sorrii."

Puhkeme mõlemad naerma ja kallistan teda vastu, lootest samal ajal, et kõik läheb paremaks.

*****
Tõmban pikkade varrukatega pusa üle pea ja topin mantli selga.
Nõustumine Hailey sooviga välja minna on minu jaoks katsumus, sest juba kaks kuud olen nelja seina vahel konutanud. Sandy sõnul tuleb "tuulutamine" kasuks. Üle pika aja nägin vanemate silmis taas sära, mis minu pärast tuhmus.

Ema põsel veeres isegi pisike pisar kui ta naeratades Haileyt kallistas ja teda tänas. Mida ma ütlen? Ütlen nii palju, et see on liialdatud emotsioonide demonstreerimine, aga kui ta on tõesti nii õnnelik siis kes olen mina midagi siin kohal kommenteerima?

****
"Su ema on nii tore."

"Sa ütled seda sellepärast, sest sa said kiita," lausun ninakalt autoistmele potsatades.

"See on ju nii hea tunne kui saad kiita," sõnab ta ja käivitab auto, keerates maantee peale.

"Kiidukukk,"pomisen irooniliselt.

"Kuhu me üldse läheme?" küsin peale vaikuse hetke.

"Zian ostis uue luksusjahi ja täna on seal pidu," võidukas muie näol, seletab ta järjekordselt ära leierdatud teemal.
"Kes sinna kutsutud on? Palun ära jäta mind üksi. Eksju?"

Muutun liiga ärevaks ja hakkan juba kahetsema oma innukust.

"Ehh. Ole nüüd. Ma ei teeks nii. Sinna on kutsutud ainult VIP-id. Rahvast on kuskil kümne kanti. Ära pabla."

Miski ütleb mulle, et siit ei tule mitte midagi head.

■●■●■●■●■●■●●■●■●■●■●■■■●■■■●
Hei! Hei!
Nii hea on jälle aeg maha võtta ja uuesti kirjutada. Loodan, et uus osa meeldib :)

Ilusat teist adventi mu kallid lugejad ja siin on siis minu poolt teile kõigile väike kingitus.

Xoxo, Teie
Shadowgirl♡

NB! Ärge unustage naeratada :)