Tappev Armastus

Plaan B

James

Järgmise päeva hommikul on Tessa eriti vaikne ja murelik. Ma otsustasin talle mitte rääkida oma plaanidest ja sellest, millega ma eile tegelesin.

"Ma lihtsalt tahan, et kõik see oleks läbi ja me saaks normaalselt koos elada. Mitte muretseda, et iga hetk võib me viimane olla."

Mind ajab tigedaks see, et igakord kui ta seda lauset ütleb, kuulen mina selles süüdistust. Aga kurat küll, ma juba tean, et ma olen kõiges süüdi.

"Kui sul on kõrini siis oleks pidanud selle peale enne mõtlema. Nüüd on juba hilja. Minust paremaid oleks sinu jaoks jagunud kuhjaga," vastan turtsatusega ja virutan allkirjadega paberid lauale.

Tessa ehmatab ja surub huuled sirgeks kriipsuks, et mitte välja näidata oma hirmu.

"Mida see veel tähendama peaks?"

Tema näol on haavunud ilme ja ta pigistab tugevalt käsi ümber oma õlgade. Nojah, see viimane lause läks küll üle piiri, aga ma ei suuda end taltsutada.

"Kui sa poleks minu järgi jooksnud, oleksid saanud praegu elada vabalt ükskõik kellega ja kus süda ihaldab. Igakord süüdistad sa mind sellepärast, et praegu on selline olukord."

"Ma pole sind mitte kordagi süüdistanud! Ma lihtsalt tahan, et me saaks koos olla. Elada kasvõi üks päev ilma hirmuta!"

Tessa nuuksatab ja jookseb magamistuppa, lüües ukse enda järel kinni.

Raputan pead ja ohkan. Ma ikka oskan.

Ma vajan närvide rahustamiseks värsket õhku...

***
Ma ei taha tagasi korterisse minna ja veedan mitu tundi garaažis. Viha ja segadus keevad minus, põletades mu tundeid nagu vanu ajalehti. Ma ei vääri armastust, sest terve elu pole mul seda vaja olnud.

Hüppan motika sadulasse ja sõidan kohtumisele, mille ma eile kokku leppisin.

Viisteist minutit hiljem jõuan kohtumispaika ja hetkeks arvan, et ta ei tulnudki, kuid siis märkan teda.

Vanessa silmad löövad särama ja ta haarab omandihimuliselt mu ümbert kinni.

"Sa tulidki."

Kallistan teda vastu ja kõverdan huuled võltsiks naeratuseks.

"Ma loodan, et sulle meeldib Itaalia köök. Tellisin eraldi laua, et saaks rohkem privaatsust."

"Mul pole eriti vahet. Söök on söök. Peaasi, et hamba all ei karju ega piiksu."

Luksuslik laud on kaetud hõbenõudega ja iga kandik on toidust lookas. Vanessa heidab jumaldava pilgu hinnalistele vaasidele, mis ruumi nurkades seisavad ja siis võtab majasteetliku kõrkusega istet.

"Ma soovin samasuguseid vaase oma sünnipäevaks. Nii eksklusiivsed ja suursugused nagu mina," lausub ta ja hakkab naerma.

Muigan viisakusest tema mageda nalja üle ja keskendun hoolega meid ümbritsevale keskkonnale. Vanessa ihaldatud privaatsus tuleb mulle ainult kasuks. Kaks väljapääsu, üks lai aken ja kaamera lae ühes kõrgemas nurgas.

Eile enne lahkumist, saatsin Vanessa telefoniga Zianile sõnumi, et ta tuleks tähtsale kohtumisele, mis on tema jaoks meeletult oluline.

Aga tema üllatuseks ei oota teda ees õde Vanessake, vaid tema surmavaenlane, kes meelsasti ta vaeseomaks peksaks.

Ma riskin praegu paljuga, aga ma loodan, et ta oma naiivsusest kukub sellesse lõksu.

Möödub 30 minutit ja Zianist pole halli haisugi. Ohkan raskelt ja naeran sardooniliselt enda üle. Kuradima sitapea!

Veidi peale seda, hakkab Vanessa telefon helisema ja tema näost on aru saada, et helistajaks pole mitte keegi muu kui ta oma vend.

"Vabanda mind," sõnab ta ja kõnnib uksest välja.

Suundun talle kohe järgi ja jään kõne pealt kuulama. Vanessa näol on vastikust väljendav grimass ja ta toetub justkui nõrkusest vastu pika koridori seina.

"Tema? Kas sa saad ta nüüd kõrvaldada?"

Vihast virutab ta jalaga vastu maad ja sisistab nagu uss: "Pantvangina?!
Mind ei huvita see! Mul on kõriauguni sinust ja su probleemidest. Kui isa sind praegu kuuleks! Kõrvalda Tessa või ma annan su soperdustest politseile teada!"

Jahedus hiilib mu südame alla ja mu kõri pitsitab sinna kogunenud süljest. Kogu hommikuse vaidlemise tõttu, jätsin ma lolli peaga Tessa ju täiesti ilma valveta. Kaks sammu ette, üks taha.

Suundun lauda kiiresti tagasi ja rahustan oma mõtteid, kalkuleerides surmaval kiirusel oma viimaseid võimalusi.

Bingo!

Vanessa siseneb ruumi pilgutades metsikult silmi ja ta nägu õhetab vihast. Naine haarab laualt veinipudeli ja kallab omale terve pokaali, lajatades selle nagu vana joomamees kõik kurgust alla.

On aru saada, et mu hirmul on alust. Midagi on teoksil ja Vanessa teab sellest.

Naeratan kalgilt ja tõusen härrasmehelikult püsti, et pakkuda Vanessale istet. Ta muigab isekalt ja istub oma kohale, aga tema üllatuseks ei olnud see žest viisakusest.

Surun relvatoru vastu Vanessa kukalt ja naine tardub hirmust nagu kutsikas.

"James, mida sa teed?" lausub ta, sundides iga sõna kramplikult oma huultelt lahkuma.

"Sa tead, mis toimub."

"Ma ei tea, millest sa räägid. Palun ära hirmuta mind!"

Surun külma toru tema oimukohale ja  lausun äärmiselt kõhedust tekitavalt madala häälega ähvarduse.

-----------------------------------------------------------
Ma tänan neid inimesi, kes pole sellest raamatust veel loobunud :) Olete kallid! :)

Kindlasti palun andke teada, kas olete üldiselt üldse selle raamatuga rahul ja mida ma võiksin muuta. Ka soovitused ja tähelepanekud on oodatud :)