Tappev Armastus

Kahepalgelised

"Ma olen tagasi."

Ohkan ja väike muie ilmub mu suunurka. Jamesi käes on paberkott ja kaks suurt topsi kõrtega. Ta asetab mõlemad öökapile ja astub sammu lähemale, ulatades mulle koti.

"Aitäh, James" sõnan ja asetan padja oma selja taha, et mugavamalt istuda.

"Pole tänu väärt. Vabandust, et ehmatasin. Tõin smuutit ka."
James joob oma topsi tühjaks ja ta silmad püsivad kogu aja minul.

"Kuidas sa tagasi sisse said?"

"Ah see... Käkitegu," salakaval muie ilmub ta näole ja imetlen tema ilu.

Natuke aega sööme vaikuses ja siis meenub mulle, mida ma öelda tahtsin.

"Me läheme homme hommikul tagasi. Ma tunnen ennast juba suurepäraselt," veidike valetan, aga kõik ainult selleks, et James ei muretseks nii palju.

Kahtlustav pilk uurib mu vankumatut nägu ja enda vastuse kinnitamiseks sirutan oma käe tema omale.

"Minuga on kõik okei."

Lihased tema näos lõdvestuvad ja veidi hiljem ohkab ta väsinult.

"Sa ei taha teada, kuidas ma sel hetkel ehmatasin. Nad veel kahetsevad. Meie kättemaks saab olema purustav."

Jamesi silmade all olevad varjud tekitavad minus süümepiinasid. Terve see aeg on tema minu eest kõik andnud kaasaarvatud ka oma uneaja.

"Aitäh, James."

Sirutan oma käed tema põskedele ja tõmban ta ligemale, asetades oma huuled tema omadele. Kuumus õhkab mu näolt kui tema suu minu omaga ühendub nagu vajalik pusletükk tervikust. Jamesi üks käsi toetab õrnalt mu pead ja teise käe mässib ta ümber mu piha, vähendades viimase vahemaa meie vahel.

Mitte kunagi pole ma vajanud teda ja tema piiritut lähedust nii väga. Kõik minus lööb lõkkele kui tema suudlused mind ekstaasi viivad ja halvad mälestused minema ajavad.

Jamesi huultele kerkib pisike muie ja õrnalt silitab ta mu pead, eemaldades oma huuled, et välja lasta naerupahvakas.

"Tead, ma poleks iial uskunud, et sinusugune pailaps mulle meeldima hakkab. Mäletan kui sind esimest korda seal arestikas kohtasin. Nii erinev sellest, kes sa praegu oled."

Kergitan kulmu ja imestus mu näol suurendab tema naeratust.

"Mis mõttes erinev?"

"Sa suudad oma emotsioone paremini taltsudada kui enne. Kuigi sa oled äkilise iseloomuga, suudad ikkagi üle sellest olla kui on ohtlik või häiriv olukord,"sõnab ta ja jään mõtlema.

"Jah. Elu muudab inimesi ja raskused õpetavad ületama takistusi."

Jamesi nägu muutub tõsiseks ja ta noogutab.

*****
Takso peatub paar korterit enne Jamesi oma valju kriiksatusega ja hallipäine mees tõstab mu pagasi autost välja.

"Aitäh."

Auto sõidab kohe minema ja meie kõnnime tagasi korteri poole. Tee pole pikk, aga väsimus võtab mu kehas võimu ja ohkan kui lõpuks kohale jõuame.

James tarib kohvri ülemisele korrusele ja tema imestuseks on korteri uks lahti ning Vanessat pole mitte kuskil.

"Vanessa?"

Jamesi lööb vihaselt ukse kinni ja kõnnib kõik toad läbi.

"Kurat, ma teadsin! Kuidas ma nii loll võisin olla?!"

"James, mis toimub? Kus Vanessa on?"

Istun laua taha ja segased mõtted jooksevad mu peast läbi.

"Jooksis nagu koer tagasi sinna, kust ta välja visati," lausub ta vihaselt ja poolel häälel.

"James, palun rahune ja räägi, mis toimub."

"Ära muretse, Tessa. Ma tegelen sellega."

Miski tema tegelemises kõlab kahtlaselt ja küsimused jäävad mind piinama.

Mööduvad mõned minutid ja James otsustab teha süüa. Mitte ükski sõna ei lahku tema suust ja vaikus loob juurde uusi kahtlusi.

"Palun," lausub ta juba normaalsel häälel ja asetab mu ette taldriku salatiga.

"Aitäh."

Sööme paar minutit ja otsustan uuesti küsida.

"Kuidas sa Vanessat tead?"

"Ma ei teagi teda. Enam mitte."

Külm vastus ehmatab mind ja otsustan vaikida. Selline meeleolu muutus ajab mind veidi pahaseks, aga Jamesi tujud on hullemad kui ilm.

-----------------------------------------------------------
James

Ma olen idioot. Mul pole enam plaani ega mitte midagi ja kui Tessa teada saab siis pole mul tedagi. Kõnnin magamistuppa ja tõstan Tessa asjad tühja kapi ette. Vahetan riided ja tõmban selga nahktagi ning pistan relva vöö vahele.

"Kuhu sa lähed?"

Tessa hääl kõlab nii soojalt ja uudishimulikult. Mul on nii kahju temast, et ta mind kohtas.

"Paar asja on vaja korda ajada. Sa võid oma asjad lahti pakkida. Ma tulen tagasi hilja,"lausun kindla häälega ja suudlen ta laupa enne lahkumist.

*****
Tuled põlevad kui ma kohale jõuan. Sätin mootorratta heki varju ja jooksen üle tee. Suurepärne koht, kus oma kuritegusid korda saata- vaikus ja ümberingi tühjus. Lähim asutus ja linn asuvad siit mitmete kilomeetrite kaugusel. Ronin üle aia ja hüppan tühjusesse. Maandun jalgadele ja naeratan enda julgustamiseks. Ma olen nii osav selles.

Kaubalaod seisavad reas ja mitu kallist autot seisavad nende ees. Rikkuripoiss ja tema mänguasjad.

Püsin varjus ja ootan sobivat hetke, et lähemale saada. Valvuritest pole märkigi ja ettevaatlikult suundun autode poole. Maasturi taga avan pisikese karbi ja asun tegutsema. Ühendan juhtmed ja kinnitan ise tehtud lutikad kahele autole. Vahel on hea kui oled piisavalt nutikas, et ise sellist kraami valmistada oskad. Kuldsed sõrmed või mis iganes.

Mööda redelit turnides jõuan pealao katusele. Katuseaknad on avatud ja valgus ning hääled põrkuvad seintelt vastu.

"Mitte keegi ei saa meid enam sõrmeotsagagi puutuda. Kõik tänu sinule tibupoeg. Ja mida teie vahite, avage šampanja!"

Meeste vali naer ja klaaside kõlin tekitab minus vastikust.

Kuradi värdjad.

"Järgmine nädal tuleb uus kraam, uued autod ja uued tehingud. Ma olen uhke meie üle. Mitte ükski sitt ei ohusta meid."

Arvavad, et on selle lahingu võitnud. Oh ei, sõda on alles ees.

Lahkun kiirustades ja sõidan piisavalt kaugele, et teha paar telefonikõne.
Nende tähistamised annavad mulle piisavalt aega, et naeratus nende vesistelt suudelt pühkida. Või hoopis nende hambad sisse lüüa, et piisavalt kindel olla.

Nüüd on mul selge pilt, mida teha ja kuidas. Tema telefoninumber ilmub peale pikka otsimist teiste seast välja ja helistan.

Kutsungitoon kestab terve igaviku, kuid ootan, et ta vastaks.

"James?"

"Me peame kokku saama. Ma tahan meie suhtest rääkida. Pane ennast valmis, ma tulen sulle järgi täpselt poole tunni pärast. See on kohting."

Lõpetan kõne vastust ootamata ja ohkan. Ma ei peta Tessat. Ma vajan vastuseid ja teen selle jaoks kõike.

Ma põlen veel põrgus selle eest, aga keda kotib. Vähemalt ma tunnistan endale seda, et ma olen sitt inimene ja hullem kui saatan.

-----------------------------------------------------------
Aitäh❤

Teie Shadowgirl :)