Tappev Armastus

Kõik kaardid mängus

Tugev käsi surub mu suule ja üritan end lahti rabeleda.
"Miks sa pead niimoodi siputama?"
Lõpuks saan lahti ahelatest, mis mind kinni hoidsid ja seisan silmitsi taaskord....
Jamesiga.
"Mida kuradit sa tahad minust? Miks sul minu telefoninumber on?"
Ta hakkab naerma ja sõnab ülbelt:"Sa ise andsid. Mäletad?"

Ma vihkan end.

"Sellest on möödas kuu aega juba kui sa tähele pannud! Mida sa üldse minust tahad?"

Ta raputab pead ja sammub mulle ligemale. Tunnen, kuidas tema lähedus mind aeglaselt kägistab ja mu kopsud karjuvad lausa hapniku järele.
Tema hoiak teeb ta ohtlikuks ja see hirmutab mind.

"Kurb, et sa mind kardad. Ma tahtsin sinu ees vabandada, et silma siniseks lõin."
Vaatan teda kahtlustavalt, kuid Jamesi ilme jääb vankumatuks.
Ta siis tõesti mõtleb seda?

Kuid siis rikub ta jälle kõik ära nagu tal kombeks on.

"Oled kena tüdruk, aga sinikas teeb su veel ilusamaks,"lausub ta ja puudutab õrnalt mu põske.

Tõmbun temast eemale ja sülgan vihaselt tuld tema suunas.

"Sa oled jobu! Sa oskad ikka kõik alati ära rikkuda!"

James vaatab kohkunult mind, kuid see pilk kaob nagu tina tuhka ja tagasi on tema sõber härra Ülbus.

"Ma vähemalt vabandasin, kuid samas.. Mina ei peaksgi seda üldse tegema sinusuguse vastiku plika ees," lausub ta.

"Sest sa oled jobu, kes endale ainult ettekujutada oskab!"

"Kuule rahune maha! Tule ma näitan sulle ümbruskonda," haarab James mu käest ja tirib mu majast välja.

"Miks ma peaks sinuga üldse kuskile tulema?"
Kõnnime käsi-käes läbi teeraja ja hoolimata sellest kui palju ma üritan tema käest lahti rabeleda, surub tema minu käe enda haardesse.

"Küll sa oled alles kangekaelne. Tulid siia siis lepi sellega, et ma sinuga tahan välja minna," lausub ta karmilt.

Mu näole ilmub midagi imestuse laadset ja vaatan talle kummaliselt otsa.

Tema tahab minuga välja minna?

Ta näojooned kõverduvad ja naeratuse asemele tekib egoistlik muie.

"Lõpuks ometi kuulad mu sõna. Ma ju ütlesin, et siplemisest pole kasu."

Jalutame nagu mingi armunud paar käest kinni hoides läbi hämara metsa. Surun enda kätt tema käes, et tugevamalt kinni hoida ja mitte maha jääda.

Meie sammud kostuvad rütmiliselt taktis ja üritan jälgida oma jalgealust, et mitte tagumikule potsatada nagu mul kombeks on.

Haljad kuuseoksad nihkuvad eest ja jõuame ilusa rannaliiva peale.
Päike on just loojumas suurde merre ja soolakas ookeanilõhn jõuab mu ninna.

"Noh, mis sa kostad?"

Hoolimata selle jobu käitumisest, tundub ta olevat romantik, kes ilmselgelt ei näita seda tahku endast.

Naeratan ja lohistan jalgu läbi sooja liiva. Soe tuuleiil sasib mu juukseid ja naeratan üle pika aja taas, millegi nii ilusa peale.

"Siin on imeilus. Kas sa oled mingi spetsialiseerund GPS, et meid täpselt siia tõid?"

Naeran irooniliselt, mille peale Jamesi näole ilmub totter naeratus.

"Ma olen parem kui GPS. Ma tean siin kõiki urkaid nagu oma kümmet sõrme."

No on alles ego tüübil! Ei murra seda tuul ega torm.

"Kuule, mul tegelikult on päriselt ka kahju. Noh, selle silma pärast,"sõnab ta mõtlikult.
Ta ei oska kohe üldse vist vabandada.
"Okei. Vabandus vastu võetud."