Tappev Armastus

Mäng algab

"Ma ei saa aru, mille kuradi pärast tema siia jääb? Ise ütlesid, et keegi ei tohi sellest kohast teada ja nüüd mingi naine astub lihtsalt uksest sisse ja jääb siia?"

Ohkan nördinult ja toetun vastu oma autot, mis näeb välja sama katkine kui minu solvata saanud hing. James silub oma juukseid ja võtab järgmise mutrivõtme.
Õli ja autokummide lõhn torgib ninasõõrmeid ning põrandale on laotatud mitmed tööriistad.

"Ulata mulle teine mutrivõti,"sõnab ta minu jutust kõrvale põigeldes ning tõmbab kätte töökindad.

Jälgin kuidas auto maast kõrgemale tõuseb ja ootan sobivat momenti, et uuesti küsida. Nii lihtsalt juba minuga ei saa. Vanessa pidi ära käima, aga ta võib iga hetk tagasi tulla ja siis oleks veider temast rääkida. James ei tundu olevat inimene, kes selliste inimestega suhtleb, aga kurat seda teab. Ma ei tea mitte vähimatki tõelisest Jamesist. Kui naeruväärne, et ma tema nimel oleksin valmis oma elu andma, teda korralikult teadmata.

"Ma pean oma vanematele teada andma, et minuga on kõik korras. Nad vihkavad mind elu lõpuni kui ma seda ei tee," alustan kindla häälega, meenutades meie vestlust.

James vaikib hetkeks ja siis jätkab tööd, näol veider ilme.

"Kui sa seda nii väga tahad siis me võime ise kohale minna, aga tingimus on see, et sa võtad kõik oma asjad ja tuled kodust ära. Ma ei lase kellegil sulle haiget teha ja selleks pead sa minuga olema."

Kolin tema juurde?

Hetkeks jahmun ja seisan nagu soolasammas teadmata, mida öelda. James töötab rahulikult edasi justkui poleks ta midagi erilist öelnud.
Ja siis mehed vinguvad, et naistest on raske aru saada. Ise on sama muutlikud kui ilm. Külm ja soe. Soe ja külm.

Enne kui jõuan oma otsuse öelda, hakkab Jamesi telefon, mille olemasolust mul polnud aimugi,  pinevalt helisema. James viskab kindad põrandale ja tõmbab taskust välja pisikese nuppudega telefoni.

"Jah?"

James jääb seisma kulm kortsus ja haare ümber telefoni tugevneb.

"See mind ei huvita. Hoia tal lihtsalt silm peal. Ja las tema teeb, mis tahab. Meie vahel pole midagi olnud ja sa võid seda talle öelda," sõnab ta ja tammub ühelt jalalt teisele, suunates uuriva pilgu minule.

James lõpetab kõne ja hetkeks seisame lihtsalt vaikuses.

"Su auto on sõiduks kõlbulik, aga sama ilusaks kui enne, ma teha ei saa. Ma vahetan igaksjuhuks numbrimärgi ära. Nad jätsid kindlasti meelde, sest nemad nalja ei mõista."

Need mõlgid küll rikuvad autot, aga mul on hea meel, et eluga pääsesime.

"Aitäh, James," sõnan hellalt ja toetun õrnalt ta vastu.
Tema tumedad silmad, mis on ääristatud tihedate ripsmetega, on nii põhjatud ja neid lugeda ei saa.

Tõusen varvastele ja tänutäheks kõige eest kingin talle suudluse. Õrritav suudlus ta kutsuvale suule ja James läheb kohe kaasa. Ta käsi toetab mu selga ja kelmikalt surub ta kirgliku suudluse mu huultele, ise pooleldi naeratades.

"Oi, mis ilus vaatepilt! Armuavaldusi tehke palun privaatselt."

Ja ongi meie ilus hetk läbi! Kõik selle kuradima sissetungija pärast, kes endale kõike lubab.

"Ah, Vanessa. Sa oled juba tagasi,"lausub James veidi kohkunult ja laseb mu lahti.

Mu põsed on tulised ja huuled ootusjanus. Miks peab kõik nii keeruline olema?

Põletav pilk tabab mind nagu välgunool ja Vanessa turtsatab kui Jamesile lähemale nihkun.

"Ma tõin omale natuke asju, et paariks päevaks ööbima jääda. Pakin kohe kõik lahti. Ja mul on sulle üks pakkumine. Kui sa oled huvitatud siis me võiks õhtul kahekesi sööma minna," sõnab ta ja lahkub vastust ootamata.